Mickey Mouse in Vietnam (1968)

Mickey Mouse in Vietnam  - Lee Savage, 1968

See on ühe minuti pikkune mustvalge joonisfilm, mis sisuliselt lõpeb enne kui jõuab alata. Armeesse astuv  Mickey sõidab Vietnami sõtta ja tapetakse kohe maabudes. Tegemist on 1960ndate kontrakultuuri pinnasest või undergroundist võrsunud naljaga, mis purustab Ameerika suure sümboli ja laiemalt ka Vietnami sõja müüdi. Mäng rahvusliku sümboolika, riikliku ikonograafiaga ja korporatsioonide logodega on ameerika postmoderniste ikka köitnud, see on lihtsalt üks unustatud näide sellest praktikast.

Kontrollisin veel ekstra  üle, kas ka E. Byrne ja M. McQuillan oma "Disney dekonstruktsioonis" (e. k. 2000)  sellele filmile viitavad. Iga rida ma uuesti üle ei lugenud, aga tõenäoliselt mitte. Jäägu see sissekanne siis pisikeseks lisanduseks nende raamatule ja samas ka tervituseks kõigile Disney fännidele.  

 Blue (1993)

Blue - Derek Jarman 1993

Kontseptuaalne teos, aga võib-olla mitte selle sõna klassikalisemas tähenduses. Miks nii? Derek Jarmani viimane film on ennekõike kuuldemäng, millele visuaalina on lisatud vaid üks kaader: tunni ja veerandi jagu sinist ekraani. Kirikukella helidega algav teos on aidi põdeva ja tasapisi pimedaks jääva 1970.-80. aastate vanakooli marginaali ja mainstreamist kõrvalehoidnud kunstniku poeetiline mõtisklus elust ja surmast, aga ka lugu haigusest laguneva organismi vastupanust. Hirmu, ebamäärasust ja kaotusvalu sisaldav testament.

Vaataja asetatakse Jarmani "silmade taha", kust ta saab maailma "näha" autori silmadega ja samal ajal olla tunnistajaks tema mõttekäikudele. Kontseptsioon on ju valus üldistus, mille järgi ma kõik oleme maailma suhtes pimedad või ei taju vähemalt nägemise kaudu tegelikkust adekvaatselt. Või kui tajume siis lõpuks hägustub kõik üheks mööduvaks viivuks ja olematuseks. Kogu kontseptsiooni kujundlik telg koondub sinise värvi erinevate tahkude või tähendusvõimaluste ümber. Sinisest saab mingi universaal, aega ja ruumi lõplikult fikseeriv melanhoolne emotsioon, taju. Sinise ekraani taustal kõlavat teksti võib ette kujutada pika vabavärsis poeemina, kus kõrvuti kõrgmetafoorne armastusluule, argipäeva olmekirjeldused ja raviprotseduuride ning haigusnähtude tehniline keel. Erinevate keeleregistrite vaheldumine ja ennekõike meie kujutlusvõimes pilte tekitavad taustahelid ja muusika mõjuvad kokkuvõttes tõesti moodsa tragöödiana. Julgen arvata, et kui see kõik oleks üles võetud traditsioonilises vormis nt intervjuu või poeetilise dokfilmina (mida Jarmani puhul ka tehti), saaks seesama marginaalsus ja aidsitragöödia küll konkreetse kuju ning näo, samas ei oleks see üldistus sellise intensiivsusega tööle hakanud. Stsenaariumi sisuline osa ehk sõna, muusika ja helid on nii kaasahaaravad, et visuaalne monotoonsus ei muutu "igavaks", vaid pigem ikka kinnistab "nähtu" mällu väga pikaks ajaks. Paradoksaalne, selles on lemmik"filmi" potsentsiaali. 
 

 "Blue" on ka oluline peatükk nn aidinarratiivis. Siin on kõik "gay-katku" kujutamise elemendid oma koha leidnud. Kuigi klassik Susan Sontag kritiseeris arstide poolt avalikkusele loodud aidsikuvandis kõige enam just sõja või võitluse metafoori, siis ometigi kinnistasid seda kujundit ka kirjanikud ise. Jarman läheb veel kaugemale: paralleelselt tema organismis toimuva võitlusega toob ta kohe alguses sisse ka reaalse Balkani sõja sündmused. Filmis kasutatakse refräänina loetelu juba surnud sõpradest, mis samuti žanri põhitunnuste juurde kuulub. Kindel koht on ka religioossel mõttel - siin küll viited Buddale ja Indiale. Hingekella löömist mainisin alguses, kuid kiriku institutsiooni ei mainita. Pääsemise (või tõe esindaja) funktsioonis on haiglad ja pastorite rollis on arstid. Püha tähendus kostub nimedest St. Mary ja St Bartholomew. Jutustusse lipsavad sisse ka enesetapu, identiteedi kaotuse ja vangla motiivid. Kõrgstiilsesse kujundlikku kõnesse lõikub dissonantsina meditsiiniline sõnavara ja haigla atmosfääri vaimu ja keha võõrandav taju ( patsientide nimed on asendatud numbritega, keha kui ravimikatsetusteks sisse seatud laboratoorium). Paar minutit vältab lihtsalt kuiv loetelu aidiga kaasnevatest võimalikest haigusnähtudest, mis sisuliselt peaks tähendama organismi funktsioneerimise lõppu.

Kuid ometigi ei ole see niivõrd gay-kogukonna keskne käsitlus, vaid laieneb üldinimlikuks haiguse ja eksitentsi suhtest kõnelevaks looks. Väga ilus film.

"I caught myself looking at shoes in a shop window. I thought of going in and buying a pair, but stopped myself. The shoes I am wearing at the moment should be sufficient to walk me out of life."

Chopping Mall (1986)

Filmi alguses esitletakse kaubamaja uut turvasüsteemi, mille uuenduslik element on turvarobotite kasutamine. Tõhusad valvurid küll, vähemalt nii väidab tootjafirma, kuid kahtlused jäävad õhku. See õhk täitubki edaspidi tapmiste, tagaajamise, plahvatuste ja tulistamisega, kui pärast tööd kaubamajja pidutsema jäänud noored saavad äikse tekitatud arvutirikke tagajärjel hulluks läinud masinate märklauaks. Et surm oleks võimalikult rutiinne ja tähenduseta, hakatakse peale vaatajale tundmatutest tehnikutest ja koristajast ning siis võetakse ette ebasümpaatsed tüübid noortekambast. "Kadudest" tekkida võivat kahjutunnet hoitakse tegijate poolt kontrolli all väga lihtsa ideoloogiaga - surm on reeglitest üleastumise, kaubamajja jooma ja seksima jäämise eest mõõdukas hind. Ellu jääbki vaid paarike, keda vaatajale juba introdutseeritakse tagasihoidlikuna, ratsionaalsetena ja ihadele mitte järgi andvatena (nemad ainukesena ei kuku seal keppima). Teatud piirideni liberaalne, aga samas puust ja punaseks värvitud moraal.

Tänase b-filmi vürsti Jim Wynorski üks esimesi filme, mille stiili ja sisu on suunanud Traditsioon, sest produtsentideks on abikaasad Roger ja Julie Corman, kes on kogenud tegijatena kokku sulatanud ulme, actioni ja lõikumishorrori. Filmi esialgne pealkiri oli muide Killbots. Eesti keeles siis tabotid, tapjarobotid. See on nn "luhtunud robotite" teema, mida toonases kinos üsna tihti kasutati ja millest siin blogis edaspidi kindlasti veel juttu tuleb. Loo kõige koomilisem fraas võrsub aga actioni foonilt. Relvapoest hangitud padrunivöö ja automaadiga müügimees lausub suure lahingu alguses umbes nii: "Lähme saadame kuradi värdjale rambogrammi."

 

Ameerika kultuuri süda on kaubamaja. B-film algab pealkirjast ja siin tekitatav sõnamäng on aplausi väärt. Muidugi - tõsiseltvõetavat allegooriat sellest filmist ei leia ehk George Romero "Surnute koidiku" ühiskonnakriitilise ruumi mõtestamiseni "Chopping Mall" muidugi ei tõuse. Aga kaubamaja kui tegevuskoht on lihtsa ja odava filmi tegijate jaoks ikka lausa õnnistus, sest erinevad vahendid, millega kellegi vastu võidelda või muud tsirkust teha, on kõik loogiliselt koos käe-jala juures olemas. Trepid ja liftid ja tagaruumid ja kohvikud jne - moodustavad labürintliku ruumi, mis lubab sündmustikku üsna lihtsalt ettearvamatus suunas käänata. Tänapäevakultuuri ajaloo huvilistele veel ka teadmiseks, et film võeti üles L. A.-s Sherman Oaks Gallerias, kolmekorruselises suure aatriumi ja hulga liftide ning eskalaatoritega ostutemplis, kus hiljemgi kino tehtud.

Lihtne, sirgjooneline lugu.