Watching  a  Movie (1998)
Watching  a  Movie  -  Evan  Jacobs,  1998

Eksperimentaalsem indiekraam, tootmiskulud 350 dollarit. Nagu pealkiri ütleb, räägib film tüübist, kes teeb filmi sellest, kuidas ta telekast filmi vaatab. "Kolmjalale" üles seatud kaamera peaks 90 minuti jooksul salvestama "vaatamist". Võib muidugi eeldada, et see on „boring as hell”, kuid selles mõttes ongi pealkiri üsna petlik. Kõige rohkem on lihtsalt telekavaatamist vast 2-3 minutit järjest, kuid ka siis täidab kaadrit nihelev, ennast sügav, kohvi rüüpav jne "vaataja". Suure mõjutajana mainib autor - kes kehastab ka peaosalist või "vaatajat" - Evan Jacobs nii karbikaanel kui filmis pidevalt Andy Warholi eksperimenti nimega „Empire”. Teda võlub filmilindile salvestuv „külm reaalsus” või neorealistlik stiil. Kuid Warholi esteetikat iseloomustavast äärmuslikust staatilisusest selle filmi puhul juttu teha ei saa. Tegelikult ongi see lugu dialoog Warholi vaadatega, mis lõpuks kujuneb indifilmi olemuse selgitamiseks ja õigustamiseks. Aga Warholi moodi igavuse kontseptsiooni saavutamine jääb kättesaamatuks ideaaliks, sest sisuliselt on film ikka sellest, kuidas tal ei õnnestu sellist filmi teha ehk rahulikult filmi vaadata. Pidevalt heliseb telefon, käivad külas sõbrad, siis jääb ta ise tukkuma ja ema lülitab kaamera välja; küll heliseb uksekell ja koputatakse aknale. Loomulikult muutub ta järjest vihasemaks, vahepeal läheb ta vist vennaga kaklema jne -  kõik on kokku ikka hetketi täiesti hüsteeriliselt naljakas. Ta on kommunikatsiooni keerisesse tõmmatud tänapäevane koomiline subjekt.  Seda filmi nüüd teist korda vaadates (esimest korda umbes kaks aastat tagasi) peab tunnistama, et idee on ikka päris nutikas, käsikiri detailselt läbi mõeldud ja kogu paatos (enese)irooniline. Ja veel selgus tõsiasi, et ilmselt saab täiselamuse siis kui vaadata paralleelselt kaht filmi või ekraani - "Watching a Movie" kõrval peaks samal ajal käima filmis vaadatav film ehk 1985. aastal tehtud "Bad Medicine" ( rez Harvey Miller). Head eksperimenteerimist "vaatamisega".  

 Setting. Paremal autor Evan Jacobs

Kirju Karlovast I

Kirju Karlovast I  (2012)

Siia vahele üks lühike raamatu- või almanahhiülevaade, mis peaks kinnitama, et nüüdiskultuuris oluline lokaalsuse element hakkab reaalselt tööle ka siinsetes oludes. Väikelinna, alevi või linnajao kultuuri määratleb ennekõike nt geograafilisest, sotsiaalsest jne aspektist lähtuv konkreetne temaatika, kuid  „Kirju Karlovast” puhul on kitsamas mõttes tähtsam mingi abstraktsem, eripärasest ja mittekodanlikust miljööst tulenev sarnasuse tunnetus. Laiemas plaanis tähistab see kogumik võib-olla ka trendi, mille järgi kirjuma boheemlasliku elu raskuspunkt kandub Tartus  järjest enam Supilinnast Karlovasse. Kui Supilinna embleemautor Mehis Heinsaar ka Emajõe äärest Vaba või Õnne tänavale koliks, siis võiks ühe epohhi eesti kirjandusloos ilmselt lõppenuks lugeda.

Kümmekond aastat tagasi, kui Eestis oli poststrukturalistliku teooria kõrgaeg, võis sellise kirjanduse kohta öelda, et tegemist on lagunemisega.  Nüüd oleks vist kohasem rääkida Tartu kasvamisest või isegi kasvatamisest. Kohalikkus genereerib  järjest intensiivsemalt mitmeid uusi ja elustab vanu alternatiivseid tähenduslikke seoseid (mitte-Tartu, Supilinn jne). Ja Karlova „ülesehitamine” on selles kogumikus isegi liiga klassikaline. Alguses mõisahärra Faddei Bulgarini kunagine kirjakatke, mis annab kogumikule pealkirja ja taasloovale narratiivile väärika sissejuhatuse. Sellisel moel kehtetatakse õilistav minevik ja traditsioon. Riimitud värssidega toob Karlovasse setu-powerit  Ott Kilusk, kelle aguli- ja külateemalistest tekstidest kumab üdilikku, mängulist argisümbolismi. Moodsat linnakunsti - grafitit -  tutvustaval foonil räägib Sven Vabar müstilise armastusloo "Linnakunstnikud", milles karlovalikku tunnetust joonistatakse laiali kogu Tartusse. Lisaks võib veel leida näputäie memuaarsust ja dokumentaalsust: katkendi Lauri Pilteri uuest romaanist „Aerudeta köisraudteel” ning Helen Tammemäe mälestused elust Eha tänaval. Kui alustati mineviku õilistamisega, siis lõpetatakse Indrek Grigori tulevikuutoopiaga Karlovast kui kunstnike paradiisist, mille eeskujuks ometi ajaloolised Pariisi kunstnikelinnajaod. Ilusa mineviku ja ilusa tuleviku vahele mahutuvad seega kõik põhiasjad: argiõudus käsikäes vabadusihaga, armastus ja kunst. Kokkuvõttes jääb Karlovaga otsesemalt või kaudsemalt seostatud tekstide ühendava hoiakuna meelde aga ennekõike müstilisus või ulmelisus, kuid eks Vabari „Tänavakunstnike” lugu oma võimuse ja mahuga üldmuljet tugevalt selles suunas kallutab. Väljaande kaanel ning fotodel korduvad kummaliselt pügatud paplid rõhutavad seda veelgi.  

Nazis at the Center of the Earth (2012)

Nazis  at  the  Center  of  the  Earth –  Joseph  Lawson ,  2012

Hiljuti on palju juttu olnud Timo Vuorensola lavastet uhkest filmist „Iron Sky“. Suure filmiga käib aga mõnikord nö kaasas ka väike film – mockbuster. See on umbes sama teemat käsitlev, teinekord peaaegu sarnase pealkirjaga, madalaeelarveline ja tihti otse videole tehtud konveierlooming, mille eesmärk on hittloo või kultusfilmi populaarsuselt kasu lõigata, promokulusid kokku hoida ja tihtipeale ka lihtsalt nalja teha. „Nazis at the Center of the Earth“ esindabki värsket näidet sellisest “piggy-back“ või kukilkandmise strateegiast, mis "Iron Sky" tuules samuti vaatajaid või kosilasi otsib.

Natsiimpeeriumi "esiarst" Josef Mengele saab sõja lõpupäevadel napilt liitlasvägede eest põgenema, kaasas autoklaavi meenutav metalltünn. Edaspidi kandub tegevus  tänapäeva Antarktikasse. Ühes sealses uurimisjaamas töötavad teadlased satuvad kadumaläinud kolleege otsides justkui kogemata ei kuhugi mujale kui maakera sisemusse. Jules Verne'i raamatust tuttav pehme sci-fi seiklus jätkub aga nüüd juba nazisploitationit meenutavas stiilis. Pakku saanud Mengele on rajanud maakera sisemusse linna, kus tegeldakse geenieksperimentide, organisiirdamise, epideemiapisikute arendamise ja tehnoloogia täiustamisega. Kõigi nende teaduslike ponnistuste suureks sihiks on kunagi pooleli jäänud projekt ehk aaria rassi maailmavalitsus. Kasutatakse häbenemata ja kiiresti ära enamus natsiimagoloogiasse ja ka sõjanarratiivi kuulunud motiive ja teemasid (vangid, reetmine, enesetapp, hukkamised jne). Üldiselt on nt pea- ja näonaha ärarebimine jms klassikaline horrormaterjal parasjagu tõsiseltvõetavalt lavastatud. Samas ähvardab sedatüüpi filmi pidevalt tootmisprotsessi odavusest ja kiirustamisest tingitud koomika.              

Selge pööre saabubki siis, kui saladuslikust metallkonteinerist saab Hitleri peaga, läbinähtavalt transformerite eeskujul loodud ja töötav kõrgtehnoloogiline robot. Mõtled, et kui koomiliseks see lugu ikka enam võib minna, aga juba hakkabki elluärganud Hitler rooma tervitusi pilduma ja muidugi - kõnet pidama. Lõpust pole midagi rääkida, see on käepäraste klišeede jada, kus tapmist ja tagaajamist, laserrelvi, massiivne lendav taldrik, kihlasõrmus jms. Filmi sõnum lähtub siis tihtikäiatud ütlusest, et väikse maakera sees asub suurem maailm ehk siis natsionaalsotsialism on lääne ajalooteadvuse pinna all eksisteeriv tume ähvardus, mis kuhugi kadunud ei ole. Ja et keegi seda kõike eriti südamesse ei võtaks, lisatakse veel, et lõpuks võidab ikka armastus. 

Lihtsalt hämmastava järjekindlusega teostatud pastišš, ei halb ega hea.