Año Mariano (2000)

Año Mariano - Fernando Guillén Cuervo, Karra Elejalde (2000)

"Mariano aasta" on madalaeelarveline Hispaania komöödiafilm, mis sisuliselt on Karl Marxi kuulsa lause „religioon on oopium rahvale“ farsivormis edasiarendus. Kõvasti napsitanud Mariano autosõit lõpeb kuskil kõrvalisel tühermaal puule pihta saamise ja teadvusekaotusega. Hetk pärast avariid süütab kohalik politseiülem kõrvalasuva marihuaanapõllu ja see ei jäta mõjutamata ka Mariano tegelikkusetaju. Ärgates räägib ta neitsi Maarja häälest, mida ta öösel kuulnud ja sealt siis kogu jant algabki - temast saab pühamees, peagi hakatakse ehitama kloostrit, pidama kontserte meenutavaid palvusi, t-särke turustama jne. Hääl kuulus avarii ajal parajasti autoraadiost kostnud suhtesaate staarile nimega Maria, kes taevase armastuse loole lisab siis maise dimensiooni. Eesti kultuuri taustalt on muidugi raske hinnata religiooni või ilmutuse teemalist paroodiat – kõik on nagunii harjunud, et religiooni kasutatakse kõikvõimalike blasfeemiate ja koomika allikana. Katoliku Hispaanias on taustad ilmselgelt erinevad. Filmi teemaks olev ilmutuse paroodia ei ole kindlasti mingi äärmuslik mõnitus a la Kivirähk või Õunapuu, pigem empaatiline kriitika pidevalt verepisaraid poetavate madonnakujude tõsiseltvõtmise ja radikaalsete usklike aadressil. Ega selles midagi väga äärmuslikku ju pole, kui palve vormelis öeldakse "aameni" asemel "hola". Või siiski? Sellele lisanduvad väga klassikalised elemendid, nt kuri ja kiuslik preester on ju puhas lõuna-euroopa koomiline tüüp.

(Neitsi) Maria ja Mariano suhte kolmas osapool on marihuaana. Narkootikumide teemat esitletakse kuuekümnendate hipilikus võtmes s.t teadvuseavardamise ja "uue reaalsuse" raames. Kuid seda kõike tehakse paroodiana, viidetena tuntud materjalile. Nt on filmis üks värvikas kõrvaltegelane, vana hipi, kes ilmutusepaiga lähedal lambafarmis peeneid drooge keedab, marihuaanat lambaheina ja juustu sisse segab („ürdijuust“), külgkorviga mootorattaga sõidab ja kellel nimeks Hopper. Mis tegelasi või filme see võiks meenutada? Aga ei jäeta käsitlemata ka tänapäeva teemasid, nt meedia reaalsust loovat mõju, rannikut „ohustavad“ immigrante jms. Palju on keelehuumorit, mis tipneb filmi lõpus, kus tele otsesaates peavad saatejuht Maria ja pühamees kivis peaga paariminutilise puhtalt paragrammidest või väärsõnadest moodustuvat dialoogi.

Kultusteemade üsna teatraalne esitamine, kus omajagu nostalgiat ja teistsugune huumoritraditsioon.

Frogs (1972)

Frogs  -  George  McCowan,  1972

Erinevate kahepaiksete osalusel Ameerika Lõunas toimuv apokalüptiline utoopia või keskonnateemaline horror, mille kõrgstiilsete eeskujudena võib ilmselt nimetada nii Hitchcocki filmi "Linnud" ideed kui Faulkneri proosast tuttavat atmosfääri. Kuid nende kõrval on üks tähtis mõjuväli ka Rachel Carsoni kultuslikuks protestiraamatuks kujunenud "Silent Spring" (1962, e.k. 1968), mis kritiseeris teravalt ameerika põllumajanduses laialdaselt kasutusele võetud pestitsiidide mõju ökosüsteemidele, looduse ja inimese suhetele sealhulgas. Sisukokkuvõtte asemel hoopis näide  lõunaosariikide ja eesti gootika üllatuslikult kattumisest; ehk ka väike lisandus Mitte-Tartust rääkimise ajaloolisema perspektiivi süvendamiseks.   

"Selle asemel kostis iseäralik kauge müha – esiteks nagu tasane mesilaste sumin, siis valjenes see kord-korralt ja lõpuks kajas hingekarjase ümber hirmus konnade krooksumine. Õpetaja vaatas mäelt alla. Meltsiveski ümbrus üle jõe, Kaagimägi veel kaugemal Raadi pool, Prügimägi ja kogu Tamme mõisa võsaalune ja Ropka teeäärne, Tähtvere küngas ja põllud – kõik olid neid täis, igal pool linnavallide taga kihasid tohutu suured konnad. Nad ronisid lähemale ja lähemale. Kaagimäe ja Ropka mõisa poolt vajusid nad kui lambakari mööda linna karjamaad alevi poole. Koolijõgi neid ei takistanud, nad hüppasid sealt üle Holmile, kogu alev täitus nendest. 

Hirmunult vaatas õpetaja Tähtvere poole - sealt veeres konnade rogisev laviin mööda mäenõlvakut alla Jakobi väravasse, jõudis siis juba Vene värava ette. Väravavahid ja sõdurid tornides vabisesid hirmust, sest niisugust rünnakut ei teadnud keegi oodata. Suurtükkide suud tornides vaikisid. Kostis ainult konnade krooksumine, mis kajas mõnikord nagu inimese hääl. Tagumised surusid peale esimestele ja sundisid neid kiiremale edasitungile, metsadest ja kaugemalt luhast kees nagu peidetud allikatest alatasa välja lõppematu vool aina uusi elukaid. Maa väljaspool linna, nii kaugele kui silm ulatus, oli nüüd õpetaja silmade ees mustavalt lage. Selle olid metsalised silmapilgu jooksul laastanud linna ümber ja kaugele põhja ning lõuna poole. 

Kogu alev oli nüüd täis haisvaid kärnkonni, tohutu suuri nagu ratsahobuseid. Nende lehkavatelt kärnadelt tolknesid naharäbalad kui kerjuste lipendavad riidehilbud. Nad lömastasid alevi madalad osmid ega heitnud armu ettejuhtuvatele hingelistele. Siis traavisid nad edasi üle silla Saksa värava ette ja igalt poolt korraga hakkas neid nüüd volksama linnamüüridele ja sealt üle linna." [Katkend Herbert Salu romaani „Surmatrummid ja pajupill“ (1954) algusest]