b-filme

Sirbis ilmus mu "Post"-sarjas b-filmi kohta kirjutet jutt. Väikeste lisandustega olgu need märkmed ka siin avaldatud:

Kui möödunud sajandi lõpukümnendil jõudsid siinse kinopubliku kriitiliste pilkude hinnata Quentin Tarantino filmid „Pulp Fiction“ (1994), "Jackie Brown"(1997) jt, siis võis vaimustuse kõrval märgata ka teatud nõutust. Päris lõplikult ei saanud nende filmide stilistikat või irooniat nautida, kuna toonase eesti kinopubliku enamusele oli üsna tundamtu Tarantino teoste põhiline inspiratsiooniallikas – ameerika, jaapani või itaalia omaaegne odavkino ehk b-film. Aga tõsiasi on see, et Tarantino andis tugeva tõuke b-filmi renessanssile, sest vahepeal unustusse vajunud kinematograafilist kihistust hakati massiliselt plaatidele pressima ja festivaliprogrammides näitama. Selles mõjuväljas sündis kunagi ju ka Ilmar Raagi „Tappev Tartu“ (1998), mis oli sisuliselt küll halva filmi kontseptsiooni kaudu reklaamitav b-filmi paroodia.

Seda juba eelmise sajandi kolmekümnendatel kasutatud terminit võib defineerida mitmeti. Produtsendile tähendas see madalaeelarvelist ja kiiresti „purkipandud“ materjali; kunagise kinoomanikule ja stuudiosüsteemi asjameeste jaoks märkis „B“ täht filmi, millel pole iseseisvana mingit erilist väärtust ja mida tuleb seepärast näidata koos mõne muu filmiga. „Teise“ positsiooniga haakuvalt võibki antud teoste puhul üldise tunnusena kohe esile tuua esmalt nende suhtelise lühiduse: klassiklalise b-kategooria filmi pikkus on 60-75 minutit. 

Ning seejärel seostub antud filmitüüp muidugi ka žanriesteetikaga, mille tuntumad väljundid on õudus- ja ulmefilm, võitluskunstid, krimikino, erootika jms. Valdavalt on see muidugi pinna-esteetika ja üheplaanilisuse võidukäik: kõik on näha ja esil, midagi rohkem ei olegi. Tihti kaasnevad b-kategooriasse kuuluva toodangu kirjeldustega osutused odavusele ning sellest tulenevale kunstilisele lihtsustusele ja vähesele artistlikule intensiivsusele. Sensatsiooni lubavad ja vaatama kutsuvad pealkirjad lähendavad b-kino ka tabloid- või tööliskultuurile. Selles mõttes on tegemist lääne massikultuuri tagahooviga, sest kõige muu kõrval on b-film ka reis ameerika tarbimiskultuuri ajalukku. Filmid on ajastu ehedad peegeldajad, mis elustavad taas kunagise poliitilise meelsuse, argipäeva asjad, kümnendi soengumoe ja rõivastuse eripärad. Kõik see automarkide ja kadunud disaini virrvarr teeb neist omamoodi ajamasina.

Kuid 1950.-70. aastatel oli b-film ka võimalus alternatiivsema või kummalisema, teravama ja tabusid lõhkuva filmi tegemiseks. Paljud tänaseks kultusklassikaks saanud linateosed sisaldavad täiesti eriomast tunnetuslikku atmosfääri (vaata nt „Carnival of Souls“, rež. Herk Harvey, 1962), inimpsüühika piiride proovilepanekut (nt „Shock Corridor“, rež. Samuel Fuller, 1963) või meeliköitvat pingestatud veidrust (nt „Spider Baby“, rež. Jack Hill, 1964) . Formaat võimaldas katsetada kõrvalekaldeid korduma kippuvatest loo jutustamise põhimõtetest või esitada eetiliste dilemmade mängulisemaid lahendusi. Igal juhul on paljud tänased sõltumatu kino klassikud eesotsas David Lynchiga tunnistanud erinevatest b-filmidest saadud mõjutusi. Mõned näited nö keskmisest b-kategooria materjalist. 

 

 Tihti kasutatakse süžee keskse elemendina eksiva või eksperimenteeriva teadlase teemat. Itaalias toodetud ajalooaineline õudusfilm „Leedi Frankenstein“ (rež. Mel Welles, 1971) on üks paljudest seda motiivi arendavatest linateostest. Isa vussiläinud eksperimente jätkab tema teadlasest tütar, kes laveerib oma katsetustega teadusliku ja krimnaalse piirimail. Tulemust näidatakse järgnevalt mõnuga ja ohtralt – konstrueeritud monstrum ongi filmi meelelahutuslik tuum. Grotesksete kehade ligitõmbavus ja võlu seisnes tavapärasest suuremas kasvus, kangetes liikmetes, ebaproportsionaalses ja traageldatud kolbas, hullust peegeldavas ebasümmetriliselt näole asetatud silmapaaris jne. 

 1950-70. aastate b-horror sisaldab palju klassikalist gootikat: surnuaiad, hauad ja laibad, kirikud ja aadlilosside salatoad jms. Muidugi käib sinna juurde suurem või väiksem kogus erootikat, mis kuulub samuti kinniselemendina madalaeelarvelise filmi võtete hulka. Antud juhtum on huvitav ka seepärast, et vaatamata tegijate flirdile feministlike ideedega, jõutakse lõpuks ikka traditsioonilise mehe vaatepunkti kehtestamiseni. B-film on suures osas nn seksplotatsioon, mis kinnistab ja toodab stereotüüpset mõtteviisi (abitu koduperenaine, eemaletõukava välimusega hoor, hoolitsev õpetaja, seksikas haiglaõde jne). Kuid teiselt poolt on ka erinevate b-filmi žanrite mehekujud kindla peale tehtud tüpaažid (nt krimidiskursis on üldlevinud korrumpeerunud politseiniku kuju, westernis üksik vaikiv tegudemees). Nõnda pakub see kindlasti huvi ka meesuurimuslikust plaanist. 

 

Kaasaja teemaliste b-filmide korduv motiiv on mutandid, kes esindavad tehnilise progressi varjupoolt, nüüdisaja Teist. Nt suure b-filmi kuninga Roger Cormani produtseeritud filmis „Hiidkaanide rünnak“ („ Attack of the Giant Leeches, 1959) on militaartööstuse radioaktiivne solk looduslikke protsesse niipalju mõjutanud, et selle tulemuseks on kuskil lõunaosariikide soos kasvavad ning inimesi röövivad hiidelukad. Kuid kogu esitusviisile on omane see, et keskendutakse ikka ennekõike fantastilisele meeltlahutavale elemendile ning probleemid on üksnes moepärast reaalsust markeerivad detailid. 

Paljuekspluateeritud imeolendite loetelusse kuuluvad muidugi ka tulnukad. Möödunud sajandi teine pool oli ju ufo-müütide kõrgaeg, mis andis tänuväärset materjali muuhulgas ka b-kino tegijatele. Kokkuvõttes on taoline trikitamine algeliste eriefektidega ja veidrate kostüümidega muidugi kõik väga lõbustav ja camp-huumorit pakkuv kultuurielamus.

Tagantjärele vaadates on üsna selgelt märgata b-filmidega kaasneva stilistika ja ideoloogia nihkumine peavoolu meelelahutusse. Alates 1970. aastatest ei kasutata eriefekte ja õuduse elemente üksnes b-kategooria filmides, vaid need võtavad koha sisse massikultuuri keskmes. Nt Steven Spielbergi tehtud „Lõuad” räägib ulmehorrori laadis loo randa ründavast megahaist või „Tähtede sõda” tirib eriefektid psühholoogilise materjali kõrvale ja asemele. Nii sünnib b-filmi liialdustest ja odava groteski sünteesist realistliku esteetikaga tänapäeva kassahittide kultuur.