Стачка (1924)

Стачка – Sergei Eisenstein (1924)

Sergei Eisensteini esimene suurfilm töölisliikumise kuulsusrikkast minevikust. Tunnistan, et see postitus oleks mõni nädal varem ajakohasem olnud. Samas - selles blogis räägitaksegi eelkõige ajakohatutest filmidest jms nähtustest.

„Nii sisult kui ka vormilt oli „Streik“ julge film-eksperiment, seda eelkõige kompositsiooni, montaaži ja filmimetafooride poolest. Asjatundjate tähelepanu äratas monumentaalsete massistseenide dünaamilisus, aga samuti kaadrite ilmekas kompositsioon, julged ja ootamatud rakursid. Töölisi ei kujutatud ebamäärase jõuguna, vaid distsiplineeritud, monoliitse jõuna, kes teadlikult astub välja kapitalistliku rõhumise vastu. Seni laialdaselt kasutatud paralleelsete tegevuste montaažilt läks Eisenstein metafooride montaažile, et just sel viisil avada filmi ideoloogilist kontseptsiooni. Toimuvale teravdatud hinnangu andmiseks kasutas ta filmi sündmustikust hoopis välja viivaid kujundeid. Selline oli palju vaidlusi tekitanudmontaažilõik, kus paralleelselt tööliste miitingu tulistamisega näidati naturalistlikult loomade tapmist tapamajas.“ [Katkend pärineb Hillar Palametsa raamatust „Sergei Eisenstein“, Tallinn, 1976]

metafooride montaaž

camp

Eelmise postituse juurde veel mõned "märkmed" camp'i teemadel ( "Sirbi" post-sarja jutt):

Põhjendades Andy Warholi sobivust Ameerika Ühendriikide presidendiks poetas tema vestluskaaslane kord muu jutu sekka ka järgneva sõnamängu: „Mõtle väikesele helikopterile, mis viiks sind Camp Davidisse. Mis camp koht see oleks. See oleks sinu suvelaager.“¹ Trikitamine homonüümidega tühistab siin poliitikateema tõsiseltvõetavuse ning nihutab samal ajal justkui märkamatult fookusesse 1960-70. aastate linnakultuuri uue suundumuse – camp'i.

Superstaare 16. sajandist: Tony Curtis ja Jack Lemon

 Selle nähtuse defineerimise osas valitseb aga praegugi suur segadus. Üldjoontes on camp kiindumus asjadesse ja nähtustesse, mida peetakse vulgaarseks, banaalseks või imelikuks. Lihtne oleks seda samastada halva maitse kategooriaga, aga naiivset ja rõhutatult ilustatud loomingut seostatakse ka kitši mõistega. Mati Unt arutles kunagi, et camp ja kitš on liikunud eri suundades: intellektuaalselt on huvitavam camp, mille näiteks toob ta Jeff Koonsi loomingu ning kitši nautimine on jäänud instinktiinimestele (seitse elevanti kummutil, luiged tiigil, pornograafia).² Kuid selle eristuse puhul tuleks rõhutada veel kaht võimalikku tunnust: 1) kitš on üks osa camp'ist ja 2) camp on kitši vastuvõtu vorm ja võimalus.

Sõna päritolu puhul viidatakse prantsuse verbile se camper (poosetama, eputama, etlema) ja kuueteistkümnenda sajandi inglise teatrislängile, kus camp tähistas naiseriietuses esinevat meest.³ Seepärast ei ole üllatuslik, et camp'i esteetikat kannab eelkõige visuaalne ja performatiivne kultuur (ooper, muusikal, mööbel, riided, filmid, aiakaunistused jms). Ühendavaks tunnuseks on siin just rõhutatud teatraalsus, mille eesmärgiks puuduva teadlik väljamängimise ja vahenditeks tihti räiged liialdused, segadusseajav iroonia või eksootiline vaatenurk. Ühesõnaga – see esitab „asju-mis-on-mida-nad-pole“ või teistmoodi: camp pole niivõrd teater, vaid teatralisatsioon. Susan Sontag, kes kirjeldas suurlinnakultuuris levivat „erakoodi“ 1960. aastate keskpaigas ka laiemale avalikkusele, toob camp'i varajaste näidetena välja nt romantismiajastu gooti romaani ja võltsvaremed ning muidugi Oscar Wilde elu ja loomingu.⁴

Kuninganna Susan

Sontagi „Märkmed campist“ on tänaseni jäänud klassikaliseks campesteetikat piiritlevaks tekstiks, kus tuuakse välja põhilised tunnusjooned ja hulk näiteid, mis pärinevad küll eelkõige 20. sajandi esimesese poole kultuurist. Camp on stiili asetamine esikohale; vormi võit sisu üle. Camp'i olemus on kahestunud: Sontag rõhutab kõigepealt vastuvõtja rolli campesteetika kujunemisel, see on vaatamise või lugemise viis ehk „nautimise ja tunnustamise laad – mitte kohtumõistmine, camp on suuremeelne“.⁵ Camp tekib kokkupuutel publikuga. Kuid samal ajal eksisteerivad ka nö intensionaalsed campobjektid, kus spetsiifilisele esteetikale omaseid jooni arendatakse kunstiteoses täiesti teadlikult (Andy Warhol, John Waters, Tony Kushner, drag-queenide esinemised). Tänapäeval peetakse campi krestomaatiliseks näideteks nn kultusfilme. Need on tihti abitud, lihtsameelsed või ärritavad õudus-, erootika- ja ulmefilmid, milles ometi ei puudu teatud eripärane stiil ja eripärane hoiak tegelikkuse suhtes (nt Russ Meyeri filmid, John Watersi „Pink Flamingo“ kui nimetada kõige tuntumaid). Põhimõtteliselt saaks neid kõiki iseloomustada Sontagi määratlusega teostest, mis on „oma fantaasias äärmuslikumad ja vastutustundetumad – ning seetõttu liigutavad ja üsna nauditavad“.⁶ Selles raamistikus käivitab camp tavaliselt ka koomilise maailmataju või tõsiduse luhtumise protsessi. Kui tõsimeelselt saan ma nautida filmi pealkirjaga „Bruce Lee against Superman“, mille peaosatäitja kannab nime Bruce Li ja näitlejate hulgas on tüüp nimega Ma Sa? Kui tiitrite lõppedes ilmub ekraanile veel lavastajanimi C. C. Wu, siis ongi camptundlikkus juba enne filmi algust käivitunud. Kuid selline suhe ei puuduta üksnes unustatud b-filme, vaid camp on pihustunud kogu tänasesse laiatarbekultuuri – teleseepidesse, (omaaegsetesse) spordiülekannetesse, kuulsuste eluviisi, muusikasse jne. See ressurss on põhjatu.

Madonna: cool või camp?

 Kuid hilisemad uuringud osutavad ka sellele, et Sontagi „märkmete“ ideestiku ja suhtumist läbib spetsiifiline kuuekümnendate vaimsus või vaimustus. Sontagi nägemus camp'ist kujustub majandusliku heaolu ajastul, mida iseloomustavad unistused sotsiaalsest võrdsusest, klassipiiride hajumisest, kultuurilise elitaarsuse lõpust jne. Kui New York'i intellektuaalide kuninganna rõhutas camp'i angažeerimatut ja apoliitilist olemust, siis ometi on hilisem praktika esile toonud ka vastupidist. Klassiteadvuse ja maitse vaheline seos on siiski selgelt eristatatav ja camp'i „suuremeelsus“ järgnevatel kümnenditel muidugi vähenenud. Nt 1990. aastate ameerika campkogemuse üks tahk on klassierinevustest lähtuvad pilkamine ja mõnitused, mille märklauaks eelkõige valge alamklassi elulaad ja harjumused. Kurja nalja inspiratsiooniks muutusid roostetanud autokeresid või päkapikukujusid täis koduõued, tuunikalakonservidel baseeruv ühepajatoit, keskpäevased jutusaated televisioonis ja heavy-metal. Tumedamat tüüpi camp'i kõigile teadaolevaks näiteks võiks olla üheksakümnendate hittsari „Beavis ja Butthead“, kus white trash'i madalat haridustaset, söömisharjumusi ja pidevat pornohuvi mõnitati üsna jõhkrate poliitiliselt ebakorrektsete liialduste kaudu.⁷ Eks teisel pool klassipiire asuvat kurjemat campkogemust pakuvad ka lugematud telesaated ja reality-showd. Kas „Võsareporteri“ mõned episoodid võiksid olla „Beavise ja Buttheadi“ eesti versioon?

Gay Hitler is fabulous

Omaette teema on geikultuuri ja camp'i suhe. Ka Sontag möönab oma essees homoseksuaalide kui eelväe rolli campikultuuri edendamisel. 1970. aastate geiaktivistid nägid camp'i kui getostumise üht vormi, mis keskvoolukultuuri taustal tugevdab veelgi homo- ja heteroidentiteedi eristust. Edaspidi saab see teema tasakaalukamat täiendust nii soouuringute raames kui popkultuuri analüüsides. Lühidalt öeldes on campi käsitletud homokultuuri keskse panusena modernismi ja postmodernismi diskurssi, kus teatraalsus, huumor ja liialdused loovad soomääratluste ja seksuaalse identiteedi nihestamise ja ümbermängimise võimalusi.⁸

Eesti Vabariigi 80. sünnipäevaks tegi toonane Eesti Ekspressi kultuuritoimetus inventuuri ka kodumaise campklassika varamus. Olgu see netieelse ajastu loetelu ka järeltulevatele põlvedele siinkohal põlistatud: „Don Juan Tallinnas“, „Valgus Koordis“, Ilmi Kolla luuletused, „Järvesuu poiste brigaad“, Enelin Meiusi kostüümid, Ingrid Rüütli käekotid, Linnar Priimäe poosid, Lennart Meri naeratus, Vana Tallinna lamp, päkapikupudelid Floralt, Viljandi tikutops mulgiga, Hugo Lauri kikilipsud, presidentide kodukaunistamiskampaaniad, Egon ja Vaike Ranneti „Kivid ja leib“, Estonia laemaal, Kastani baar, ansambel Apelsin, „Elu tsitadellis“, Laulu sõber, ballett „Kalevipoeg“, Peeter Olesk ministrina, kõik Herbert Rappopordi filmid. H. R. On Eesti Ed Wood.“⁹

Kus lõpeb siin tahtlik ja ettekavatsetud mängulisus ja kust algab hullus, veidrushood, andetus, värvipimedus ja ideoloogiline kammitsetus, mis suubub äärmuslikku tõsimeelsusesse? Piirid on hägusad ka nende näidete puhul.

 

1 Vt Andy Warhol. Andy Warholi filosoofia (A-lt B-le ja tagasi A-le). Kunst, 2009, lk 29. „ Think about a little helicopter to Camp David. What a camp it would be. You'd have such a camp.“

2 Mati Unt. Argimütoloogia sõnastik 1983 – 1993. Kupar, 1993, lk 138

3Luca Prono. Encyclopedia of Gay and Lesbian Popular Culture. Greenwood Press, 2008, lk 53

4Susan Sontag. Märkmeid camp'ist. - Rmt: Vaikuse esteetika. Kunst, 2002, lk 31-32

5Samas, lk 45

6Samas, lk 37

7Vt Gareth G. Cook . The Dark Side of Camp.-http://www.washingtonmonthly.com/features/archives/9509.cook.html

8Vt nt Luca Prono. Encyclopedia of Gay and Lesbian Popular Culture. Greenwood Press, 2008, lk 52-56

9 EW camp 1918 – 1998. Eesti Ekspress, 20. veebruar, 1998.

Huraa, die deutsche Sexpartei (1974); Gaudi in der Lederhose (1977)

Huraa,  die  deutsche  Sexpartei - Hans D.  Bornhauser (1974)

Gaudi  in  der  Lederhose - Jürgen  Enz (1977)

 

Need kaks filmilaadset toodet esindavad 1960.-70. aastate kuulsa Müncheni softporno panust maailmakultuuri ajalukku. "Nahkpükstefilmid" kujunesid siis veidraks ja omajagu taunitud meelelahutuseks, mis polnud otseselt porno, aga ütleme siis rõveerootika. Nüüdseks kuuluvad need juba ammu  nn kultusfilmide riiulisse.

Berliinist pärit paarike saabub väiksesse Baieri külla. Seal toimuvates koomilistes orgiates . . . ühesõnaga – tantsivad kõik. Saksa šlaagrite kastmes mägiaasad, alevikud ja külakesed näitavad talupoeglikku arusaama seksuaalsusest – maaerootikat või ka seksuaalrevolutsiooni jõudmist linnast külasse. „Elagu saksa seksipartei“ on film, kus reaalpoliitika kohtub seksientusiastidega Bundestagi valimiskampaania raames. Seksipartei eesmärgiks on kõigutada vananenud ühiskondlikke arusaamu moraalist ja seksuaalsusest kui tabust. Lihtsalt oma ideesid tutvustatakse mõneti ebatraditsiooniliste vahenditega. Kuid arvestades, et poliitika mõjub üldjuhul nagunii paroodiana, siis ei peaks ka filmile sisulise külje pealt mingeid erilisi etteheiteid tegema. . .

Kümnenditetagune pornokomöödia on tänapäeval tüüpiline halva maitse näide, klassikaline camp'i võimalus, kust on aja jooksul kaduma läinud kõik iha ja erutuse tekitamise mehhanismid. Kuid see puudutab erootilise tähendust ka laiemas mõttes. Selge see, et "keha-pilt" või ettekujutused kehast ja seksist sõltuvad ajastu kontekstist ning seepärast peab arvestama, et retroporno mõjub üsna eemaletõukavalt, aga samas naljakalt. Rippuvad tagumikud, paksud reied, rasvavoldid, totakad vuntsid ja raseerimata bikiinipiirkonnad kuuluvad toonase pornograafilise visuaali juurde. Sellele lisandub loomulikult  üsna abitu näitlemine ja kehv huumor. Kui akadeemiline huvi ja antropoloogia kõrvale jätta, siis viibki kõik see nende filmide ilmselt ainuvõimaliku vaatamisviisini ehk visuaalse ja verbaalse veidruse tajuni. Sealt edasi minnes, nagu klassikud on väitnud, kuuluvad camp'i kaanonisse ka lihtsalt „pornofilmid vaadatuna ilma kiimata“ (S. Sontag).