Pages

Tuesday, February 12, 2013

Kuulustelu (2009)


Kuulustelu - Jörn Donner (2009)

Helsingi raamatupoodides on juba mitmendat nädalat kõige nähtavamale kohale asetatud punasekaaneline ligi 1000 leheküljeline tellis "Mammutti" (2013). Paralleelselt soome ja rootsi keeles ilmunud mälestusteraamatutega tähistab Soome vastuoluline kultuuritegelane ja poliitik Jörn Donner oma 80. sünnipäeva.
 
 "Ülekuulamine" on Donneri seni viimane film, mille aineseks soomlastelegi üsna tundmatu ja obskuurne Kerttu Nuorteva isik. Kui otsida sarnaseid isikuid eesti ajaloost, siis võiks vahest kõne alla tulla Leen Kullmani nõukaajal müütiliseks muudetud persoon. Aga Donneri dokumentaalse põhjaga linalugu keskendub Ameerikas sündinud, Venemaal vanglas istunud ja siis nõukogude spioonina 1942. aastal Helsingisse tulnud ja salapolitseile vahele jäänud Nuorteva kommunistlikest veendumustest loobumise anatoomiale. Pärast arreteerimist algavad ülekuulamised. Alguses eitab naine kindlameelselt kõiki süüdistusi, ega lase ennast mõjutada ka asjaolul, et ta lubatakse saata ülemere Tallinna gestaaposse, kus lõpuks "kõik laulma hakkavad". Selline on siis filmi eesti-seos - igaljuhul huvitav detail kuulsa "eesti-soome silla" ehitamise ajaloost. Kuid ideeline kindlameelsus hakkab murenema kriminaalpolitseis töötava humanistist advokaadiga peetavate pikkade jutuajamiste käigus, mille sisuks näiteks soome kirjandus ja euroopa filosoofia. Saades teada nõukogude julgeoleku vangistatud ja mõrvatud sugulaste ja tuttavate saatusest, otsustab ta lõplikult kõik üles tunnistada. Kõik muu - nagu öeldakse - on juba ajalugu.
 
Minna Haapkylä
Filmi esteetika pärineb tõepoolest "mammutite ajastust". Muide - Donner ise nimetas seda ka "bergmanlikuks" teoseks. Kogu materjal (v.a lõpukaadrid) on üles võetud siseruumides, kogu filmi atmosfäär on äärmiselt kammerlik, staatiline ja suuretele plaanidele üles ehitatud. Selle tulemusel koondub kogu dünaamika eelkõige näitlejatesse ja dialoogidesse, mis teeb "Ülekuulamisest"  üliklassikalise nn meetodi-näitlemisel baseeruva filmi.  Minna Haapkylä kehastatud peategelane on väga hea töö, eriti kui arvestada nö lähteülesande keerukust - Kerttu Nuorteva elulugu tuleb ju lahti mängida üksnes vestlustes, ilmetes, hääles jne. Popkultuuri esteetikaga üleujutatud ajaloofilmide hulgas (nt kasvõi "Puhastus") mõjub see vanaaegne lähenemine peaaegu et avangardselt. 
 
Juubilar ajakirja kaanepoisina


             

Monday, February 11, 2013

düstoopia

Märkmed, mis ilmusid möödunud nädala "Sirbis" postkultuuri tutvustavas sarjas:
 
August Gailiti romaani „Purpurne surm“(1924) tegevuskohaks on “poolkuu sarnane saar” Varria, mille valitsejaks ja omanikuks minajutustaja isa Toomas Moor. Lääne mõtteloost tuttav tugeva tähendusväljaga nimekujund viitab ühiskondlikule ja sotsiaalsele utoopiale, ideaalmaailmale. Kuid  “õhtumaa allakäigu” tuules hakkab seegi maailm tasapisi mõranema: peagi sillutab tänavaid asfalt, mereõhk seguneb automüra ja vabrikute suitsuga. Spenglerliku pessimismi täideviivaks metafooriks saab riigipiire ületav globaalne taud, mis surmab enneolematu tõhususega enamuse meessoost. “Telegrammid kirjeldasid suurlinnu, mis olla kui suured hauad, õhtu tulles pimedad, tühjad ning õudsed.”[1] Utoopia on pöördumas düstoopiaks.
 
Düstoopia esindab üht negatiivse tegelikkuse kujutamise vormi, mida nii tava- kui žanrikirjanduses ja kinos on püütud juhuslikumalt või intensiivsemalt väljendada kogu 20. sajandi jooksul. Ulmekirjanduse ühe alažanrina on düstoopia  läbinud  mitmeid arengufaase, kuid erinevate ajastute kujutamislaade ühendavad jooned on üldises plaanis siiski võimalik esile tuua. Miinusmärgilise maailma kujutamise kaanonisse kuuluvad nt Jevgeni Zamjatini totalitarismikirjeldus “Meie” (1924), Fritz Langi ekspressionistlik kinošedööver “Metropolis” (1927), Aldous Huxley kunstlikust inimesearetusest  kõnelev “Hea uus ilm” (1932), Ray Bradbury lugu maailmast, kus raamatud on keelatud (“Fahrenheit 451”) ja Philip K. Dick’i küberpunki ennetavad sünged visioonid. Düstoopiale iseloomulikke jooni võib leida veel Margaret Atwoodi, Anthony Burgessi ja J. G. Ballardi teostest, kusjuures viimase inspiratsiooniallikaks sai tänapäeva argielu – lääne kesklassi äärelinnaeksistents.  Neile lisandub suur hulk düstoopiateemalisi filme, millest tuntumad on nt “Soylent Green” (1973),  “Logani jooks” (1976), “Blade Runner” (1982), “Surrogaadid” (2009), “Näljamängud” (2012) jt. Märkimisväärse panuse uue laine düstoopianarratiivi on andnud küberpunk. Düstoopia ideed on jätnud oma jälje ka rockmuusika ajalukku. Kõige tuntum näide on vahest Pink Floydi album “The Wall”(1979), kuid see teema on 1980. aastatest alates köitnud ka metalbände, industrialiga katsetajaid ja uueaja elektroonikuid. Kuid selle žanri emblemaatilisemaks teoseks peetakse kahtlemata George Orwelli romaani “1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. 
 
Düstoopia põhiteema on “vigane” keskkond, millest lähtuvalt võiks esile tuua kolm põhilist rühma: 1) poliitilised-ideoloogilised düstoopiad, 2) teaduslik-tehnilised düstoopiad ja 3) keskkonnadüstoopiad. Paljudel juhtudel need dominandid muidugi kattuvad või võimendavad üksteist. Ühe võimaliku katusterminina pruugitakse seepärast nende ilmingute tähistamiseks ka sõna postapokalüptiline.

Tuumarünnaku, üleujutuse või intensiivse tehnilise progressi järgne “uus maailm” elatub kunagise normaalse maailma mälestustest, nostalgiast põhiväärtuste järele, rahulolematusest hetke poliitilise korraga. Psühholoogilises või hingeelulises mõttes kasvab see välja võõrandumistundest, inimese ja looduse lahutatuse tajust, avaliku ja privaatse ruumi erisuse kadumisest jne. Nende kategooriate kaudu esildub düstoopianarratiivi moraalne ja humanistlik põhiidee. Et kunagine positiivne ja õiglane maailm futuristlikes visioonides  kaotsi ei läheks, paigutatakse teoste aeg-ruum üldjuhul lähitulevikku. Tuhandete aastate kaugusele viidud tulevik üksnes ähmastaks düstoopia põhiideed, mille kohaselt vales suunas kujunenud ühiskonna tekkelugu ja hädade põhjused on meie tänases probleemides ja poliitilistes arengutes. Üksikisiku üleelamiste kõrval visandatakse düstoopia abil niimoodi ka üldist ühiskonnakriitikat või poliitilist allegooriat.
 
Kuigi düstoopias pööratakse palju tähelepanu “tumeda” miljöö loomisele, siis narratiivi teljeelemendiks on ikka üksikindiviidist kangelane. Ühiskond ootab parandamist ja selle nimel peategelane üldjuhul ka tegutseda püüab. Tõsisemates lugudes lõpeb see siiski tihti  ebaõnnestumisega  (“1984”) või väikese võiduga (“Fahrenheit 451”), kusjuures rõhk on pigem sisemistel kaalutlustel ja mõttemaailmal. Meelelahutuslikumas esteetikas eelistatakse enam põnevuselementi ja actionit, mis viib tihti suurema triumfini – kas “tõe” väljatoomiseni, revolutsioonini vms. Kuigi nt küberpungis muutub see selgepiiriline kõrge ja madala esteetika järjest ähmasemaks. Huvitava võimaluse pakub välja inglise autor Moira Young, kelle arvates võlgneb düstoopiakirjutus enam muinasjuttudele ja müütidele, kui klassiklisele ulmele. Läbi pimeduse ja ohtude viival teekonnal kohtab kangelane liitlasi, võitleb vaenlastega ja viib oma muinasjutu alguses selgunud saatuse kõikide heaoluks lõplikult täide.[2] Tema kirjeldus lähtub küll spetsiifilisest noorsoole orienteeritud düstoopiabrändist, mille kõige tuntumaks näiteks on Suzanne Collinsi “Näljamängude” triloogia.
 
"Tumeda” värvingu annab düstoopiale eriline ähvarduse motiiv. Hirmuga täidetud atmosfääri sümboliks saab suurlinn, millest lähiperspektiivis on saanud üliratsionaalseks eksistentsiks loodud masinavärk või ohtlik industriaalne jäätmaa (nt prügi metafoor või Marsi allegooria). Tavainimene on selles maailmas parteilist või korporatiivset tarbimisidentiteeti järgiv mittekeegi; katastroofijärgses maailmas organiseerutakse tihti ka suguharusid meenutavateks vägivaldseteks subkultuurseteks gruppideks. Tihti kasutatakse ka vangla või põgenemise kujundit. Kuid kõige jõulisemalt väljendub see ähvarduse motiiv nn panoptikumi printsiibis – jälgimissüsteemis ja kontrollimehhanismides. Kõike jälgiva ja suunava “Suure Venna” tahet esindavad ekraanid ja mikrofonid  on nii kontrolli kui kontrolli varjava naudingu allikateks. Meedia suunab uusi alles loodavaid diskursiivseid praktikaid või arusaamu traditsioonilistest kategooriatest nagu keha, loodus, kultuur jne. (Vale)informatsioon, meelelahutus ja psühhotroopsed ained  on  paljudes düstoopiates hirmuühiskonna valitsemise põhihoovad. Kuid düstoopilised maailmad on ka tehnofiiliast läbikasvandud keskkonnad. Nt Philip K. Dicki romaanides kordub inimese ja masina lõimumise idee, mis suubub lõpuks ikka humanistlike põhimõtete täielikku lagunemisse, paranoiasse. Milline on elu kõnelevate rösterite ajastul?

 
Kogu negatiivse lähituleviku spekulatiivne kirjeldamine on lähtunud tihtipeale lihtsakoelisest binaarsuse põhimõttest s.t düstoopia saab oma tähenduse klassikalisest utoopiakujutlusest.   Siin vastandatakse ju põhilised lääne kultuuri printsiibid  nagu hea ja kuri, looduslähedus ja tehnoloogia, kultuur ja barbaarsus, üksikisik ja korporatsioon. Seda vastandust on tänapäeval siiski püütud tasapisi ületada. Ameerika kultuurikriitik Edward Rothstein näiteks väidab, et utoopia projektis eneses peituvad düstoopilised või lagundavad alged. Kui utoopiaid ei käsitletaks tekstuaalse ja müütilise paigana, vaid siia  praegu ületoodud kohana, siis oleksid need põhimõtteliselt just düstoopialaadsed ühiskonnad. Huxley ja Orwelli teostes tegutsevate valitsejate eesmärgiks oli nendest keskvõimule orienteeritud ühiskondadest kujundada just utoopiaid, mitte düstoopiaid. Mida teeksid inimesed, kelle kõik ihad ja soovid on rahuldatud, nendes utoopiates? – küsib Rothstein. Kas utoopiate tehnoloogiline arengutase ja üliratsionaalne elukorraldus  ei ole teatud mõttes sarnased düstoopiat iseloomustavate tunnustega ja kas  utoopiate stabiilsus ja staatilisus võib samuti ühel momendil murduda rahulolematuseks või viia revolutsioonini jne. Nõnda et analüütilisemal vaatlusel võivad need utoopia projektis sisalduvad humanistliku progressi ideaalid üsna vastuolulisteks osutuda.[3] Kahe mõiste vahelist suhet on teoreetiliselt püütud lepitada ka Michel Foucault’ loodud keeruka “heterotoopia” termini abil.[4]  Düstoopia ei pruugi seega olla utoopia vastand, vaid – ütleme – kuri teisik.
 

 
Alguses osutatud August Gailiti romaani võib pidada üsna erandlikuks ja ilmselt mitte kõige stiilipuhtamaks düstoopia näiteks. Eesti kirjanduses, sh ulmes ongi düstoopia olnud üsna harv külaline (ehk nt Henn-Kaarel Hellati “Naiste maailm”), samas just viimastel aegadel on märgata düstoopia teemade-motiivide sagenemist. Headeks näideteks võiksid siinkohal olla Meelis Friedenthali “dotsentide” valitsetavast süngest maailmast kõnelev romaan  “Kuldne aeg”(2005) või Mari Järve postapokalüptiline “Esimene aasta” (2011). Kuid kõige äärmuslikuma ja kummalisel kombel  kõige gailitlikuma düstoopilise visiooni võib leida  Sven Vabari kunagi “Vihikus” ilmunud jutust “Inimkonna tulevik”.[5] 
 
 


[1] August Gailit. Purpurne surm. Tänapäev 2001, lk 99
[2]Moira Young. Why is dystopia so appealing to young adults? -http://www.guardian.co.uk/books/2011/oct/23/dystopian-fiction  
[3] vt Edward Rothstein, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. Visions of Utopia – Oxford University Press, 2003, lk 1-28
[4] vt Pia Maria Ahlbäck. Energy, Heterotopia, Dystopia: George Orwell, Michel Foucault and Twentieth Century Environmental Imagination. – Abo Akademi University Press, 2001
[5] Uue pealkirjaga “Jääkarud” – http://svenvabar.blogspot.fi/search/label/fiktsioon

Thursday, February 7, 2013

Boss (1. hooaeg, 2011)

Boss (1. hooaeg) - Farhad Safinia (2011)


Kelsey Grammer
Tänapäeva poliitika telgitagustest jutustava seriaali loojaks ja produtsendiks on Farhad Safinia (nt "Apocalypto"), üheks kaasprodutsendiks teiste hulgas Gus Van Sant. Nende tegijate puhul ei saagi eeldada mingit melodramaatilist  või poliitiliselt korrektset uinamuinat. Lugu räägib võimust. Kuid selle teema esitamise nõks seisneb jõhkras tõsiasjas, et Chicago linnapeal diagnoositakse progresseeruva loomuga närvisüsteemi haigus, midagi  Alzheimeri ja Parkinsoni tõve laadset. Kuid võimust loobumine ei tule valikuna põhimõtteliselt arvesse. S. t et linna arengut ja kodanike tulevikku peaksid hakkama kujundama dementsuse piiril kõikuvad otsused -  kas annab esitada veel kriitilisemat metafoori poliitika ja poliitikute aadressil? Kuid see põhiidee mängitakse tõelise eepika vaimus väga mitmetasandiliselt lahti. Alguses pannakse vaataja peategelasele kaasa tundma, kuid tegevuse edenedes hakkab kaastunne järk-järgult ambivalentsemaks muutuma. Linnapea tegutsemise motiivid ja võtted muutuvad järjest küsitavamateks ning peagi jõuab kohale arusaam, et - haige või mitte - aga reaalpoliitikat selliste kahtlaste ja kuritegelike vahenditega ju ellu viiaksegi. Kogu see lugu oma ambivalentse peategelase, PR-nõunikest õukonna, keeruliste peresuhete,  vandenõu, erinevalt motiveeritud reetmiste, abielurikkumiste, mõrvade ja valedega mõjub nagu nüüdisaegse versioon mõnest Shakespeare'i (ajalooaineliset) tragöödiast. Võibolla peaks "Richard III" siia kõrvale läbi lugema?   Visuaalne stiil küünib samuti tavalisest klassikalisest teleesteetikast kõrgemale. Kaamerakäsitlus on huvitavam ja mitmekülgsem, silma jäi mingi peegeldamise poeetika, aeglustused, mõned sümbolitaotlusega võttepaigad jne. Tegelase või hetke tähendust süvendab soundtrack, üldjuhul drone'i vaimus pikk mõjuv elektrooniline heli. Vormi seisukohalt on näha ambitsioon teha kunstilisemat tükki. Kannatab teistkordset vaatamist küll, aga enne veel 2. hooaeg.