Eelmise postituse juurde veel mõned "märkmed" camp'i teemadel ( "Sirbi" post-sarja jutt):
Põhjendades
Andy Warholi sobivust Ameerika Ühendriikide presidendiks poetas tema
vestluskaaslane kord muu jutu sekka ka järgneva sõnamängu: „Mõtle
väikesele helikopterile, mis viiks sind Camp Davidisse. Mis camp
koht see oleks. See oleks sinu suvelaager.“
Trikitamine homonüümidega tühistab siin poliitikateema
tõsiseltvõetavuse ning nihutab samal ajal justkui märkamatult
fookusesse 1960-70. aastate linnakultuuri uue suundumuse – camp'i.
|
Superstaare 16. sajandist: Tony Curtis ja Jack Lemon |
Selle
nähtuse defineerimise osas valitseb aga praegugi suur segadus.
Üldjoontes on camp kiindumus asjadesse ja nähtustesse, mida
peetakse vulgaarseks, banaalseks või imelikuks. Lihtne oleks seda
samastada halva maitse kategooriaga, aga naiivset ja rõhutatult
ilustatud loomingut seostatakse ka kitši
mõistega. Mati Unt arutles kunagi, et camp ja kitš on liikunud eri
suundades: intellektuaalselt on huvitavam camp, mille näiteks toob
ta Jeff Koonsi loomingu ning kitši nautimine on jäänud
instinktiinimestele (seitse elevanti kummutil, luiged tiigil,
pornograafia).
Kuid selle eristuse puhul tuleks rõhutada veel kaht võimalikku
tunnust: 1) kitš on üks osa camp'ist ja 2) camp on kitši vastuvõtu
vorm ja võimalus.
Sõna
päritolu puhul viidatakse prantsuse verbile se
camper
(poosetama, eputama, etlema) ja kuueteistkümnenda sajandi inglise
teatrislängile, kus camp tähistas naiseriietuses esinevat meest. Seepärast ei ole üllatuslik, et camp'i esteetikat kannab eelkõige
visuaalne ja performatiivne kultuur (ooper, muusikal, mööbel,
riided, filmid, aiakaunistused jms). Ühendavaks tunnuseks on siin
just rõhutatud teatraalsus, mille eesmärgiks puuduva teadlik
väljamängimise ja vahenditeks tihti räiged liialdused,
segadusseajav iroonia või eksootiline vaatenurk. Ühesõnaga – see
esitab „asju-mis-on-mida-nad-pole“ või teistmoodi: camp pole
niivõrd teater, vaid teatralisatsioon. Susan Sontag, kes kirjeldas
suurlinnakultuuris levivat „erakoodi“ 1960. aastate keskpaigas ka
laiemale avalikkusele, toob camp'i varajaste näidetena välja nt
romantismiajastu gooti romaani ja võltsvaremed ning muidugi Oscar
Wilde elu ja loomingu.
|
Kuninganna Susan |
Sontagi
„Märkmed campist“ on tänaseni jäänud klassikaliseks
campesteetikat piiritlevaks tekstiks, kus tuuakse välja põhilised
tunnusjooned ja hulk näiteid, mis pärinevad küll eelkõige 20.
sajandi esimesese poole kultuurist. Camp on stiili asetamine
esikohale; vormi võit sisu üle. Camp'i olemus on kahestunud: Sontag
rõhutab kõigepealt vastuvõtja rolli campesteetika kujunemisel, see
on vaatamise või lugemise viis ehk „nautimise ja tunnustamise laad
– mitte kohtumõistmine, camp on suuremeelne“.
Camp tekib kokkupuutel publikuga. Kuid samal ajal eksisteerivad ka nö
intensionaalsed campobjektid, kus spetsiifilisele esteetikale omaseid
jooni arendatakse kunstiteoses täiesti teadlikult (Andy Warhol, John
Waters, Tony Kushner, drag-queenide esinemised). Tänapäeval
peetakse campi krestomaatiliseks näideteks nn kultusfilme. Need on
tihti abitud, lihtsameelsed või ärritavad õudus-, erootika- ja
ulmefilmid, milles ometi ei puudu teatud eripärane stiil ja
eripärane hoiak tegelikkuse suhtes (nt Russ Meyeri filmid, John
Watersi „Pink Flamingo“ kui nimetada kõige tuntumaid).
Põhimõtteliselt saaks neid kõiki iseloomustada Sontagi
määratlusega teostest, mis on „oma fantaasias äärmuslikumad ja
vastutustundetumad – ning seetõttu liigutavad ja üsna
nauditavad“.
Selles raamistikus käivitab camp tavaliselt ka koomilise maailmataju
või tõsiduse luhtumise protsessi. Kui tõsimeelselt saan ma
nautida filmi pealkirjaga „Bruce Lee against Superman“, mille
peaosatäitja kannab nime Bruce Li ja näitlejate hulgas on tüüp
nimega Ma Sa? Kui tiitrite lõppedes ilmub ekraanile veel
lavastajanimi C. C. Wu, siis ongi camptundlikkus juba enne filmi
algust käivitunud. Kuid selline suhe ei puuduta üksnes unustatud
b-filme, vaid camp on pihustunud kogu tänasesse laiatarbekultuuri –
teleseepidesse, (omaaegsetesse) spordiülekannetesse, kuulsuste
eluviisi, muusikasse jne. See ressurss on põhjatu.
|
Madonna: cool või camp? |
Kuid
hilisemad uuringud osutavad ka sellele, et Sontagi „märkmete“
ideestiku ja suhtumist läbib spetsiifiline kuuekümnendate vaimsus
või vaimustus. Sontagi nägemus camp'ist kujustub majandusliku
heaolu ajastul, mida iseloomustavad unistused sotsiaalsest
võrdsusest, klassipiiride hajumisest, kultuurilise elitaarsuse
lõpust jne. Kui New York'i intellektuaalide kuninganna rõhutas
camp'i angažeerimatut
ja apoliitilist olemust, siis ometi on hilisem praktika esile toonud
ka vastupidist. Klassiteadvuse ja maitse vaheline seos on siiski
selgelt eristatatav ja camp'i „suuremeelsus“ järgnevatel
kümnenditel muidugi vähenenud. Nt 1990. aastate ameerika
campkogemuse üks tahk on klassierinevustest lähtuvad pilkamine ja
mõnitused, mille märklauaks eelkõige valge alamklassi elulaad ja
harjumused. Kurja nalja inspiratsiooniks muutusid roostetanud
autokeresid või päkapikukujusid täis koduõued,
tuunikalakonservidel baseeruv ühepajatoit, keskpäevased jutusaated
televisioonis ja heavy-metal. Tumedamat tüüpi camp'i kõigile
teadaolevaks näiteks võiks olla üheksakümnendate hittsari
„Beavis ja Butthead“, kus white
trash'i
madalat haridustaset, söömisharjumusi ja pidevat pornohuvi mõnitati
üsna jõhkrate poliitiliselt ebakorrektsete liialduste kaudu.
Eks teisel pool klassipiire asuvat kurjemat campkogemust pakuvad ka
lugematud telesaated ja reality-showd. Kas „Võsareporteri“ mõned
episoodid võiksid olla „Beavise ja Buttheadi“ eesti versioon?
|
Gay Hitler is fabulous |
Omaette
teema on geikultuuri ja camp'i suhe. Ka Sontag möönab oma essees
homoseksuaalide kui eelväe rolli campikultuuri edendamisel. 1970.
aastate geiaktivistid nägid camp'i kui getostumise üht vormi, mis
keskvoolukultuuri taustal tugevdab veelgi homo- ja heteroidentiteedi
eristust. Edaspidi saab see teema tasakaalukamat täiendust nii
soouuringute raames kui popkultuuri analüüsides. Lühidalt öeldes
on campi käsitletud homokultuuri keskse panusena modernismi ja
postmodernismi diskurssi, kus teatraalsus, huumor ja liialdused
loovad soomääratluste ja seksuaalse identiteedi nihestamise ja
ümbermängimise võimalusi.
Eesti
Vabariigi 80. sünnipäevaks tegi toonane Eesti Ekspressi
kultuuritoimetus inventuuri ka kodumaise campklassika varamus. Olgu
see netieelse ajastu loetelu ka järeltulevatele põlvedele siinkohal
põlistatud: „Don Juan Tallinnas“, „Valgus Koordis“, Ilmi
Kolla luuletused, „Järvesuu poiste brigaad“, Enelin Meiusi
kostüümid, Ingrid Rüütli käekotid, Linnar Priimäe poosid,
Lennart Meri naeratus, Vana Tallinna lamp, päkapikupudelid Floralt,
Viljandi tikutops mulgiga, Hugo Lauri kikilipsud, presidentide
kodukaunistamiskampaaniad, Egon ja Vaike Ranneti „Kivid ja leib“,
Estonia laemaal, Kastani baar, ansambel Apelsin, „Elu tsitadellis“,
Laulu sõber, ballett „Kalevipoeg“, Peeter Olesk ministrina, kõik
Herbert Rappopordi filmid. H. R. On Eesti Ed Wood.“
Kus
lõpeb siin tahtlik ja ettekavatsetud mängulisus ja kust algab
hullus, veidrushood, andetus, värvipimedus ja ideoloogiline
kammitsetus, mis suubub äärmuslikku tõsimeelsusesse? Piirid on
hägusad ka nende näidete puhul.