Año Mariano (2000)

Año Mariano - Fernando Guillén Cuervo, Karra Elejalde (2000)

"Mariano aasta" on madalaeelarveline Hispaania komöödiafilm, mis sisuliselt on Karl Marxi kuulsa lause „religioon on oopium rahvale“ farsivormis edasiarendus. Kõvasti napsitanud Mariano autosõit lõpeb kuskil kõrvalisel tühermaal puule pihta saamise ja teadvusekaotusega. Hetk pärast avariid süütab kohalik politseiülem kõrvalasuva marihuaanapõllu ja see ei jäta mõjutamata ka Mariano tegelikkusetaju. Ärgates räägib ta neitsi Maarja häälest, mida ta öösel kuulnud ja sealt siis kogu jant algabki - temast saab pühamees, peagi hakatakse ehitama kloostrit, pidama kontserte meenutavaid palvusi, t-särke turustama jne. Hääl kuulus avarii ajal parajasti autoraadiost kostnud suhtesaate staarile nimega Maria, kes taevase armastuse loole lisab siis maise dimensiooni. Eesti kultuuri taustalt on muidugi raske hinnata religiooni või ilmutuse teemalist paroodiat – kõik on nagunii harjunud, et religiooni kasutatakse kõikvõimalike blasfeemiate ja koomika allikana. Katoliku Hispaanias on taustad ilmselgelt erinevad. Filmi teemaks olev ilmutuse paroodia ei ole kindlasti mingi äärmuslik mõnitus a la Kivirähk või Õunapuu, pigem empaatiline kriitika pidevalt verepisaraid poetavate madonnakujude tõsiseltvõtmise ja radikaalsete usklike aadressil. Ega selles midagi väga äärmuslikku ju pole, kui palve vormelis öeldakse "aameni" asemel "hola". Või siiski? Sellele lisanduvad väga klassikalised elemendid, nt kuri ja kiuslik preester on ju puhas lõuna-euroopa koomiline tüüp.

(Neitsi) Maria ja Mariano suhte kolmas osapool on marihuaana. Narkootikumide teemat esitletakse kuuekümnendate hipilikus võtmes s.t teadvuseavardamise ja "uue reaalsuse" raames. Kuid seda kõike tehakse paroodiana, viidetena tuntud materjalile. Nt on filmis üks värvikas kõrvaltegelane, vana hipi, kes ilmutusepaiga lähedal lambafarmis peeneid drooge keedab, marihuaanat lambaheina ja juustu sisse segab („ürdijuust“), külgkorviga mootorattaga sõidab ja kellel nimeks Hopper. Mis tegelasi või filme see võiks meenutada? Aga ei jäeta käsitlemata ka tänapäeva teemasid, nt meedia reaalsust loovat mõju, rannikut „ohustavad“ immigrante jms. Palju on keelehuumorit, mis tipneb filmi lõpus, kus tele otsesaates peavad saatejuht Maria ja pühamees kivis peaga paariminutilise puhtalt paragrammidest või väärsõnadest moodustuvat dialoogi.

Kultusteemade üsna teatraalne esitamine, kus omajagu nostalgiat ja teistsugune huumoritraditsioon.

The Mystery of the Leaping Fish (1916)

 

The Mystery of the Leaping Fish - Christy Cabanne, John Emerson (1916)

Ühelt trancevideote DVDlt leidsin kogemata filmi, mida karbiümbrisel reklaamiti kui „1916. aastast pärinevat haruldast kultuslikku narkofilmi“. Kahekümne minuti pikkuse filmikese stsenaariumi autoritena võis tiitritest lugeda D. W. Griffithi ja tänapäeval ennekõike „Freaksi“ autorina tuntud Todd Browningu nimesid. Potentsiaali paistis justkui olevat. Selgus, et tegemist on suurmeeste väikese naljaga, kus parodeeritakse Sherlock Holmsi kuju, kriminaalfilmi ja armastusfilmi klišeesid. Douglas Fairbanksi kehastatava  – no milline nimi! – Coke Ennyday laual on muude imeasjade kõrval ka suur ümmargune anum, millele trükitähtedega kirjutet COCAINE. See aine on ka süžee käivitajaks ja kütuseks.

 20. sajandi alguse koomiline suhe narkootikumidesse väärib igal juhul tähelepanu – selline suhtumine on hilisema taustal üsna erakordne, näidates oopiumit ja kokaiini eksootiliste ja pigem lääne kultuuri mittekuuluvate ainetena. Nii varasemates kui natuke hilisemates lääne lugudes olid uimastid ju idamaade kuvandi üks kinnismotiive, ja sellisena pannakse see tööle ka selles filmis. Lõppkokkuvõttes tuleb ju kõik halb Chinatownist – see võiks mõningate mööndustega olla ka nn orientalismi või hommikumaa kultuure stereotüüpselt kujutava lähenemisviisi lipukiri.

Hea leid on muidugi Sherlocki kell.

Filmi lõpus on ka üllatuslik metafiktsionaalne lüke, kus Fairbanks on mingi stsenaristi kontoris ja proovib maha müüa ilmselt seda või mõnda teist sama tobetat käsikirja. Kuid boss on resoluutne: „ Parem loobu stsenaariumite kirjutamisest ja jää näitlemise juurde“. Sellise eneseiroonia eest tuleb kindlasti punkte anda. Aga kokkuvõttes ikkagi: „it's a very silly movie“.

 

 The Narcotic Story (1958)

                                                             

The Narcotic Story - Robert W. Larson (1958)

Tore camptunne tabab vaatajat kohe alguses - filmi tootjakompaniiks on märgitud "Police Science Production". Tegu on Ameerikas toona ja hiljemgi üsna levinud haridusteemalise kinematograafiaga või konkreetse juhtumi puhul - koolitusfilmiga. See oli eelkõige mõeldud õppematerjaliks politseinikele, kes töökohustuse täitmisel puutusid järjest enam kokku narkokuritegevusega. Ja kuuekümnendad polnud veel kätte jõudnudki...

Narkoteema käsitlemise laial skaalal esindab see fiktsiooni ja telekooli piire hägustav film ametlikku hoiakut noorsookuritegevuse ühe valdkonna suhtes. Moralistlik hoiak on ähvardav, hirmutav, kurjustav ja alati selliste filmide puhul ka mõneti apokalüptiline (fraasid nagu: enesehävitamisele pühendatud teekond, vältimatu lõpp, elav surm, lõpu algus, saatan jne). Sedalaadi retoorika saab innustust muidugi piiblist, kust pärineb muide ka filmi moto. See on ka põhjus, miks kõige meeldejäävamaks tegelaseks on Hääl - jutustaja, kes seda kavalat diskurssi keerutab, võtab aga endale mitmeid erinevaid nö kujusid. Tema rollide hulgast eristuvad selgemalt nt apteeker, sotsiaaltöötaja, arst ja teadlane, überkorralik pereema ja muidugi politseinik. Kõiki neid positsioone esindab selleski filmis ameerika ilmselt kuulsaim "häälnäitleja" Art Gilmore (1912-2010).

Teksti taustal ja sees jooksev lugu on 1950.-60. aastate ametlikule teemakäsitlusele tunnuslik selles mõttes, et narkomaaniast ei räägita mitte mingeid heidikuid ja paadialuseid, musti või muid ullikesi näiteks tuues. Vastupidi - kavala katku eest ei pääse ka äärelinnas autode, laste ja koertega kesklassi valged inimesed. Kõik saab alguse vanematest, kellel ei ole laste jaoks aega ning need hakkavad omal käel koolistressi ja muid pingeid maandama. Tähtis stressi tekkimise allikas on ka täiskasvanu maailma sisenemise probleem ja ebakindluse tekkimise teema, millest saabki kogu noortekultuuri kujutamise üks põhimotiivie. Lugu on tänapäeval tuntud ja lihtne nagu laul: kõigepealt väikene suits, siis poisiga natuke viskit, seejärel tabletid ning marihuaana ja lõpuks jõutaksegi naudingute kuningriigi sünge valitseja - heroiini manu. Enamus nendest elementidest on saanud /jäänud tänapäeva samateemaliste võimu poolt räägitavate lugude aluseks. Tähelepanuta ei jää ka kurje tegelasi esindavate vahendajate hierarhia, kes filmis on saanud visuaalselt üsna eemaletõukava välimuse.

Kogu film on üles ehitatud põnevusloole, mis on äärmiselt kangutatud selles mõttes, et politsei teab, kahtlustab ja hoiab narkohuvilistel silma peal juba enne kuriteo sooritamist. Loogiline võimule iseloomulik suure venna vaatepunkt: te võite küll pruukida, aga me teame ja oleme teil kannul. "Telekooli" poole pealt on huvitavad väga detailsed politsei protsetuuride kirjeldused nii tarvitajate kinnivõtmise kui narkuurka läbiotsimise puhul. Kuigi teema on ju tõsine, siis ometi mõjus koomiliselt õpetus, mis puudutas autost välja tiritavat noorkurjategijat. Kui käed on kontrollitud ja raudu pandud, siis paigutati isik avatud autoukse allakeeratud aknast ülakehaga nö läbi, et too ei saaks minema joosta või politseiniku rünnata. Meenub, et umbes sellise kujutluspildiga - aknaklaasiga poolekslõigatud mees - seostas A. Breton kunagi sürrealismi esimesed impulsid.

Ei mingit melodraamat, hirmutav realism 1950. aastate fooni arvestades. Seepärast ka ikka koomiline. Üks ameerika blogija lõpetab oma ülevaate filmist tõdemusega, et film on relikt vanadest headest aegadest, kui valitsus veel vähemalt rääkis inimeste heaolu eest hoolitsemisest....