Boss (1. hooaeg, 2011)

Boss (1. hooaeg) - Farhad Safinia (2011)



Kelsey Grammer

Tänapäeva poliitika telgitagustest jutustava seriaali loojaks ja produtsendiks on Farhad Safinia (nt "Apocalypto"), üheks kaasprodutsendiks teiste hulgas Gus Van Sant. Nende tegijate puhul ei saagi eeldada mingit melodramaatilist  või poliitiliselt korrektset uinamuinat. Lugu räägib võimust. Kuid selle teema esitamise nõks seisneb jõhkras tõsiasjas, et Chicago linnapeal diagnoositakse progresseeruva loomuga närvisüsteemi haigus, midagi  Alzheimeri ja Parkinsoni tõve laadset. Kuid võimust loobumine ei tule valikuna põhimõtteliselt arvesse. S. t et linna arengut ja kodanike tulevikku peaksid hakkama kujundama dementsuse piiril kõikuvad otsused -  kas annab esitada veel kriitilisemat metafoori poliitika ja poliitikute aadressil? Kuid see põhiidee mängitakse tõelise eepika vaimus väga mitmetasandiliselt lahti. Alguses pannakse vaataja peategelasele kaasa tundma, kuid tegevuse edenedes hakkab kaastunne järk-järgult ambivalentsemaks muutuma. Linnapea tegutsemise motiivid ja võtted muutuvad järjest küsitavamateks ning peagi jõuab kohale arusaam, et - haige või mitte - aga reaalpoliitikat selliste kahtlaste ja kuritegelike vahenditega ju ellu viiaksegi. Kogu see lugu oma ambivalentse peategelase, PR-nõunikest õukonna, keeruliste peresuhete,  vandenõu, erinevalt motiveeritud reetmiste, abielurikkumiste, mõrvade ja valedega mõjub nagu nüüdisaegse versioon mõnest Shakespeare'i (ajalooaineliset) tragöödiast. Võibolla peaks "Richard III" siia kõrvale läbi lugema?   Visuaalne stiil küünib samuti tavalisest klassikalisest teleesteetikast kõrgemale. Kaamerakäsitlus on huvitavam ja mitmekülgsem, silma jäi mingi peegeldamise poeetika, aeglustused, mõned sümbolitaotlusega võttepaigad jne. Tegelase või hetke tähendust süvendab soundtrack, üldjuhul drone'i vaimus pikk mõjuv elektrooniline heli. Vormi seisukohalt on näha ambitsioon teha kunstilisemat tükki. Kannatab teistkordset vaatamist küll, aga enne veel 2. hooaeg. 

 

      

     

Leskede kadunud maailm (2012)

Andrus Kasemaa. Leskede kadunud maailm, 2012

Mõneti jätkab Andrus Kasemaa juba luulekogus „Lagunemine“ (2009) käsitletud teemadel. „Leskede kadunud maailm“ on tänase maailma versioon kadunud aja taasleidmise võimalikkusest. Võimalik, et ka omamoodi vastus või kaastekst Tõnu Õnnepalu „Paradiisile“ (2009). Kuid siin vaadeldakse eelkõige 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul Poeedirahus sündinud maanaiste elu erinevaid faase (kool, pulmad, haigla jt) ja nende (mõtte)maailma järk-järgulist vananemist ning lagunemist. Paralleelselt tuleb esile jutustaja enese suur empaatia ja kiindumus teemasse. Raamatu üldine jutustamislaad on nostalgiline, domineerib nukrus ja pehme pessimism, mis on loogiline leskede ja lagunemise teemast kõnelemisel. Kuid ei puudu seda kurbust tasakaalustav koomilinegi laad. Leselugude kõrval rekonstrueeritakse jõudumööda ka autori/jutustaja enese lapsepõlve ja noorukiea kadunud aega. Teksti esimeses pooles saavad internetieelse ajastu meeldetulemise ajendiks küll hääled, maitsed, lõhnad, unistused, tegevused jms.

Autor kinnitab (muigamisi?), et on „uurinud leseprouasid ja nende elu antropoloogiliste ja etnograafiliste meetodite abil“ (lk 160) ning selllest on sündinud sissejuhatus valdkonda nimega „vidualoogia“ (lk 124). Vaatamata nendele määratlustele võib teksti teadusliku ambitsiooni siiski kõrvale jätta. Pigem on tegemist otsingutega sünteesida ilusti kirjutamist mälestusliku ainese ja fotograafiaga, loomaks nõnda värsket kirjanduslikku tegelikkust. Peab tunnistama, et selline dokumentaalsuse ning kujundlikkuse segunemine annab kokku haarava ja üllatusterohke terviku, mis väga ladusalt kirja pandud ja „lihtsalt“ loetav. Käsitletakse ju kõigile eesti kirjandusest tüütuseni tuttavat maa- ja taluteemat, aga ometi on siin rõhud teised ja kõneldakse nähtustest, millest klassikas räägitakse tavaliselt ümbernurga või jäetakse rääkimata (naised, seks, surm, unenäod jne). Kasemaa raamatut oleks seepärast huvitav lugeda paralleelselt mõne taluelust kõneleva klassikalise tekstiga. 

Teose korduv motiiv on samas ülimalt klassikaline mõte eksistentsi paratamatust lõppemisest, asjade muutumisest ja vanade aegade vahetumisest uute vastu:

„Imelik, kuidas inimesed on elanud, töötanud ja armastanud, ja siis jäävad järgi vaid luud, kaovad ära. Nii nagu inimestel on ka asjadel oma saatus. Kadus ka see rehepeksumasin. Mäletan, kuidas see ilus suur hiiglane oli ühe lese maja taga juba maasse vajunud.“ (lk 87). 

Rahvalik eksistentsialism pole siin kuigivõrd esiplaanil, see jääb raamatu vähevarieeruvaks refrääniks, muutudes lõpupoole juba mõnevõrra tüütavakski. Kuid seda huvitavam on vanaemade põlvkonna käsitlemine läbi etnograafilise, argikultuuri ja asjade maailma. See on tõeline wunderkammer. Väga erinevaid asju imetletakse ja ihaldatakse, need lõhnavad ja helgivad, mõjuvad massiivselt või kulunutena jne. Puhas „asjade poeesia“, mille esiletoomise vahendiks on loetelud. Täpsed mustrite, toataimede, tööriistade, riiete, raamatute jne ahelad asendavad tavalise realistliku teksti detailset ja ornamentaalset kirjeldust, samal ajal loovad teatud ajastu minimaalse mõistmise nivoo ja mõjuvad kindlat võtet järgivate proosaluuletustena(nt lk 63-65 jm). Tarbimismaailma-eelne tarbeasja käsitlus näitab kunagise maaeksistentsi järjest tugevnevat seost materialistliku maailmapildiga ja selle kõrval ka hiljem tekkivat emotsionaalset suhet „oma aega“ tähendavate asjadega. „... sest eks lesed elanudki juba asjade maailmas.“ (lk 73). Realistliku efekti tekitamise teenistuses on ka täna juba naljakalt mõjuvad osutused omaaegsele keelele ja sõnavarale. 

Teos on pühendet „Suurele Männile“. Kui suur peab üks mänd olema, et see suure algustähega kirjutada? Kuna tekstis kõneldakse eelkõige naistest, kas siis selle parateksti tähendus viitab kellelegi Suurele Mehele?

Kirju Karlovast I

Kirju Karlovast I  (2012)

Siia vahele üks lühike raamatu- või almanahhiülevaade, mis peaks kinnitama, et nüüdiskultuuris oluline lokaalsuse element hakkab reaalselt tööle ka siinsetes oludes. Väikelinna, alevi või linnajao kultuuri määratleb ennekõike nt geograafilisest, sotsiaalsest jne aspektist lähtuv konkreetne temaatika, kuid  „Kirju Karlovast” puhul on kitsamas mõttes tähtsam mingi abstraktsem, eripärasest ja mittekodanlikust miljööst tulenev sarnasuse tunnetus. Laiemas plaanis tähistab see kogumik võib-olla ka trendi, mille järgi kirjuma boheemlasliku elu raskuspunkt kandub Tartus  järjest enam Supilinnast Karlovasse. Kui Supilinna embleemautor Mehis Heinsaar ka Emajõe äärest Vaba või Õnne tänavale koliks, siis võiks ühe epohhi eesti kirjandusloos ilmselt lõppenuks lugeda.

Kümmekond aastat tagasi, kui Eestis oli poststrukturalistliku teooria kõrgaeg, võis sellise kirjanduse kohta öelda, et tegemist on lagunemisega.  Nüüd oleks vist kohasem rääkida Tartu kasvamisest või isegi kasvatamisest. Kohalikkus genereerib  järjest intensiivsemalt mitmeid uusi ja elustab vanu alternatiivseid tähenduslikke seoseid (mitte-Tartu, Supilinn jne). Ja Karlova „ülesehitamine” on selles kogumikus isegi liiga klassikaline. Alguses mõisahärra Faddei Bulgarini kunagine kirjakatke, mis annab kogumikule pealkirja ja taasloovale narratiivile väärika sissejuhatuse. Sellisel moel kehtetatakse õilistav minevik ja traditsioon. Riimitud värssidega toob Karlovasse setu-powerit  Ott Kilusk, kelle aguli- ja külateemalistest tekstidest kumab üdilikku, mängulist argisümbolismi. Moodsat linnakunsti - grafitit -  tutvustaval foonil räägib Sven Vabar müstilise armastusloo "Linnakunstnikud", milles karlovalikku tunnetust joonistatakse laiali kogu Tartusse. Lisaks võib veel leida näputäie memuaarsust ja dokumentaalsust: katkendi Lauri Pilteri uuest romaanist „Aerudeta köisraudteel” ning Helen Tammemäe mälestused elust Eha tänaval. Kui alustati mineviku õilistamisega, siis lõpetatakse Indrek Grigori tulevikuutoopiaga Karlovast kui kunstnike paradiisist, mille eeskujuks ometi ajaloolised Pariisi kunstnikelinnajaod. Ilusa mineviku ja ilusa tuleviku vahele mahutuvad seega kõik põhiasjad: argiõudus käsikäes vabadusihaga, armastus ja kunst. Kokkuvõttes jääb Karlovaga otsesemalt või kaudsemalt seostatud tekstide ühendava hoiakuna meelde aga ennekõike müstilisus või ulmelisus, kuid eks Vabari „Tänavakunstnike” lugu oma võimuse ja mahuga üldmuljet tugevalt selles suunas kallutab. Väljaande kaanel ning fotodel korduvad kummaliselt pügatud paplid rõhutavad seda veelgi.  

Nazis at the Center of the Earth (2012)

Nazis  at  the  Center  of  the  Earth –  Joseph  Lawson ,  2012

Hiljuti on palju juttu olnud Timo Vuorensola lavastet uhkest filmist „Iron Sky“. Suure filmiga käib aga mõnikord nö kaasas ka väike film – mockbuster. See on umbes sama teemat käsitlev, teinekord peaaegu sarnase pealkirjaga, madalaeelarveline ja tihti otse videole tehtud konveierlooming, mille eesmärk on hittloo või kultusfilmi populaarsuselt kasu lõigata, promokulusid kokku hoida ja tihtipeale ka lihtsalt nalja teha. „Nazis at the Center of the Earth“ esindabki värsket näidet sellisest “piggy-back“ või kukilkandmise strateegiast, mis "Iron Sky" tuules samuti vaatajaid või kosilasi otsib.

Natsiimpeeriumi "esiarst" Josef Mengele saab sõja lõpupäevadel napilt liitlasvägede eest põgenema, kaasas autoklaavi meenutav metalltünn. Edaspidi kandub tegevus  tänapäeva Antarktikasse. Ühes sealses uurimisjaamas töötavad teadlased satuvad kadumaläinud kolleege otsides justkui kogemata ei kuhugi mujale kui maakera sisemusse. Jules Verne'i raamatust tuttav pehme sci-fi seiklus jätkub aga nüüd juba nazisploitationit meenutavas stiilis. Pakku saanud Mengele on rajanud maakera sisemusse linna, kus tegeldakse geenieksperimentide, organisiirdamise, epideemiapisikute arendamise ja tehnoloogia täiustamisega. Kõigi nende teaduslike ponnistuste suureks sihiks on kunagi pooleli jäänud projekt ehk aaria rassi maailmavalitsus. Kasutatakse häbenemata ja kiiresti ära enamus natsiimagoloogiasse ja ka sõjanarratiivi kuulunud motiive ja teemasid (vangid, reetmine, enesetapp, hukkamised jne). Üldiselt on nt pea- ja näonaha ärarebimine jms klassikaline horrormaterjal parasjagu tõsiseltvõetavalt lavastatud. Samas ähvardab sedatüüpi filmi pidevalt tootmisprotsessi odavusest ja kiirustamisest tingitud koomika.              

Selge pööre saabubki siis, kui saladuslikust metallkonteinerist saab Hitleri peaga, läbinähtavalt transformerite eeskujul loodud ja töötav kõrgtehnoloogiline robot. Mõtled, et kui koomiliseks see lugu ikka enam võib minna, aga juba hakkabki elluärganud Hitler rooma tervitusi pilduma ja muidugi - kõnet pidama. Lõpust pole midagi rääkida, see on käepäraste klišeede jada, kus tapmist ja tagaajamist, laserrelvi, massiivne lendav taldrik, kihlasõrmus jms. Filmi sõnum lähtub siis tihtikäiatud ütlusest, et väikse maakera sees asub suurem maailm ehk siis natsionaalsotsialism on lääne ajalooteadvuse pinna all eksisteeriv tume ähvardus, mis kuhugi kadunud ei ole. Ja et keegi seda kõike eriti südamesse ei võtaks, lisatakse veel, et lõpuks võidab ikka armastus. 

Lihtsalt hämmastava järjekindlusega teostatud pastišš, ei halb ega hea.