Quadrophenia (1979)

Quadrophenia  -  Franc  Roddam,  1979

Kui "The Who"  samanimelise rokkooperi järgi tehtud   "Quadropheniat"  mõned aastad tagasi Brightoni rannale selleks spetsiaalselt rajatud vabaõhukinos näidati, tuli seda vaatama üle 20 000 inimese. Plaadil filmi saatvas audiokommentaaris möönab lavastaja Franc Roddam taaslinastusel saadud võimast emotsiooni ja meeleliigutust.  Ja häbeneda pole tõepoolest midagi.

1964. aasta Londonis rivaalitsevad kaks subkultuuri - modide ja rockerite kambad ehk pintsakud vs nahktagid, rollerid vs mootorrattad. Selle vastasseisu raamides kulgeb filmi põhiliin - tüüpilisest inglise töölisklassi perest pärit Jimmy lugu.  Rollerihuviline poiss töötab mingis reklaamiagentuuris posti sorteerijana, kuid õhtused kohvikud-klubid ja öised tänavad on päris maailm. Järk-järgult kuju võtva noortekultuuri elemendid - sinised tabletid ja alkohol, tüdrukutest ja seksist unistamine, kokkupõrked tagimeestega ja selle kõigega ometi kaasnev määratlematu äng - on kesksel kohal ka  filmis. Lahtikasvamist senisest tööd ja peresuhteid rõhutavast traditsioonist illustreerib näiteks huvitav seik, et esimesed ülikonnad lasid noored õmmelda ise valitud ning moodast lõiget valdaval rätsepal. Enam ei viinud isa poega eluaeg talle õmmelnud meistri juurde. Need olid modid: sissejuhatus kuuekümnendatesse.

Film on muidugi juba reflektsioon ja 1970ndate  tagasivaade, kus segamini nostalgia, huumor ja  kriitiline kommentaar toonastele identiteediotsinguile. Skisofreenilisele tõmblemisele osutab ka  pealkiri, mis pole niivõrd seotud uute saundivõimalustega toonases muusikas, vaid erinevas suunas kiskuvate ihade ja vajadustega.    Kompromissitus on üks nendest psühhilistest kategooriatest, mida "Quadrophenias" analüüsitakse ja millest juba toona oli saanud noortekultuuri lahutamatu osa.  Beachy Headi kaljudele ehk Inglismaa "populaarsemasse" enesetapupaika jõudmine filmi finaalis (tegelikult on  avakaader pärit just filmi lõpust) tähendabki peategelase jõudmist sinna, kus mööndusteta mõtlemine või üks teerada otsa saab... 

"Quadrophenia" on nn coming of age filmi klassika, mille teeb korduvalt vaadatavaks noortes näitlejates olev täiesti pöörane energia ja elujanu. See hoog  tipneb Brightonis filmitud massistseenides, kus toimub nii kaklus rockeritega kui tõsine kokkupõrge politseiga. Lavastaja näitab selle konflikti kõrghetkena paralleelselt juppe tänavakaklusest ja kõrval kitsas sisehoovis toimuvast seksuaalvahekorrast. Kommentaaris meenutab Roddam tuntava muigega, kuidas toonased kõrgelaubalised kriitikud nimetasid seda vägivalla ja seksuaalsuse sisemiseks ideoloogiliseks seoseks vms.

Eraldi peab kindlasti mainima ka naispeaosalist Stephi (Leslie Ash), kes esindab sirguvat isepäisete naiste põlvkonda ning olulist kõrvalosa mängivat, täiesti tulnukalikult ja gaylikult mõjuvat Stingi. 

The Gun is Loaded (1989)

The Gun is Loaded – Joe Tripician, Merrill Aldighieri, 1989

1980. aastate lõpust alates vhsi kujul levitatud alapeatükk ameerika kontrakultuuri loost lõpuks ka kettale pressitud (2011). Tegemist on New Yorgi punkari, muusiku, kirjaniku, näitleja ja No Wave liikumise olulise figuuri Lydia Lunchi videoperformance'iga. Mingisugusest tühjast teatrist presidendikõnet imiteeriva monodraamana algav, seejärel New Yorki sildadealustes ja ummiktänavatel jätkuv, siis sümboolselt sööklasse ja tapamajja põikav narratiiv. Vahele veel dokumentaalkaadreid ja ekraanile trükitud hüüatusi. Külma sõja loojangul tehtud Reagani ajastu kibedust, raevu ja vihkamist kokkuvõttev spoken word-stiilis manifest, mis piltlikult öeldes toob korraks esile maailma nihilistliku hääle ja hoiaku, juhatades vaataja ameerika hämarasse alateadvusse. Täpselt valitud taustaks veel J. G. Thirlwelli tume ulguv ambient segamini plekise industrialiga: muusika, mis  mõjub sõna otseses mõttes kui ähvardus.

Postmodernne ruum 1. Urbanistlik tühermaa

Lunch esitab üle poole tunni kestva pika korduvate motiividega monoloogi. Keskmised plaanid vahelduvad suurte plaanidega tema näost - nii pöördub ta otse vaataja poole või tuleb sulle võimalikult lähedale;  rääkides ja karjudes, mida ta mõtleb ühiskonnast ja inimestest. Sõimab mehi, poliitikuid, korporatsioone ja ironiseerib tuumaholokausti kasulikkuse üle: kasutab sõjaparanoia kohta suurepärast kujundit „unelmate kohting surmaga“ ja küsib kas John Rambo on vabadusvõitleja või tuumapommiga kauboi!! Põikab oma lapsepõlve, mis polnud vägivaldse isa jms sita pärast just jalutuskäik tänava päiksepoolsel küljel. Nii purunevad ka sellised ameerika müüdid nagu armastav perekond või lapsepõlve tore naabritüdruk. Lootusetus, kodutus, inetus, mõttetus on sõpruskond, kes lõpuks tahab koju jõuda: why kill time, when you can kill yourself. Kuid vaatamata sellele ei esita Lunch surmamotiiviga tembitud eksistentsifilosoofiat ja ühiskonnakriitikat  ohvripositsioonilt.  Pigem on see kurja, aga õiglase prohveti kõne. 
 

Postmodernne ruum 2. Wall Street

Ega see mingi meelelahutus ei ole kui sind ähvardatatakse ja sõimatakse, kuid aastas korra kannatab vaadata ja kuulata küll. Sest - kõik see ei ole muutunud naeruväärseks ka täna, kakskümmend aastat hiljem.

 Surf Nazis Must Die (1987)

Surf Nazis Must Die - Peter George,  1987

„Kes valitseb randasid?“

„Surfarid!!“

„Kes valitseb surfareid?“

„Natsisurfarid!!!“

Nii lõpeb kihutuskõne, mis juhatab sisse ilmselt ühe veidrama pealkirjaga filmi, mis eales tehtud. Katastroofi üleelanud Californias valitsevad gängid, kes jagelevad mitte linnaruumi, vaid randade kontrolli pärast. Kaheksakümnendate lõpul ilmusid rannajoonele kesklassi väärtusi ja elusid päästma mäletatavasti ameerika kangelasvetelpäästjad  David Hasselhoffi juhtimisel.  Aga need ilusad ajad olid alles ees. Selles filmis haaravad samuraisurfarite, ilueedide jt kõrval võimu uusnatsid. Nende hävitajaks saab vanadekodus elav must mamma, kelle poja haakristi ja hai sümboliga tüübid teise ilma saatsid.

Troma stuudio toodanguna valminud filmis näeme väga halba näitlemist, väga lihtsalt ülesehitatud lugu ja kuuleme üldse mitte kehva muusikat (punki, industriali, sündidiskot)  taustaks. Kuid campi huumorit on siin muidugi kuhjaga. Alates kostüümidest ja soengutest, millele aeg veel ühe vindi on peale keeranud, ja lõpetades tegelastele antud häbitult pretentsioonikate nimedega – jah, need on Adolf, Eva, Mengele, Konkskäsi jt. Lõputult imelikke detaile on lademetes igas episoodis. Märgihuvilistele pakub kindlasti pinget ideoloogiliste ja subkultuursete sümbolite segapuder, sest anahilises hulluses satuvad samale joonele havaimuster, hailõuad, svastika, rist jne. Kuid campi ei saa kirjeldada, seda tuleb kogeda.

Konkskäsi ja Adolf

Surfinatsijuugend

Veel üks tähelepanek stiilist. „Sufinatsid“ esindavad juba päris puhtalt „bizarro“ esteetikat, mis leiab oma vormi nullindate samanimelises kirjandussuunas. Veidrust esteetilise põhimõistena ekspluateeriva kirjandussuuna eeskujuna ongi mainitud kõige muu hulgas ka Troma madalaeelarvelist „imekino“.