Sirbis ilmus mu "Post"-sarjas b-filmi kohta kirjutet jutt. Väikeste lisandustega olgu need märkmed ka siin avaldatud:
Kui
möödunud sajandi lõpukümnendil jõudsid siinse kinopubliku
kriitiliste pilkude hinnata Quentin Tarantino filmid „Pulp Fiction“
(1994), "Jackie Brown"(1997) jt, siis võis vaimustuse
kõrval märgata ka teatud nõutust. Päris lõplikult ei saanud
nende filmide stilistikat või irooniat nautida, kuna toonase eesti
kinopubliku enamusele oli üsna tundamtu Tarantino teoste põhiline
inspiratsiooniallikas – ameerika, jaapani või itaalia omaaegne
odavkino ehk b-film. Aga tõsiasi on see, et Tarantino andis tugeva
tõuke b-filmi renessanssile, sest vahepeal unustusse vajunud
kinematograafilist kihistust hakati massiliselt plaatidele pressima
ja festivaliprogrammides näitama. Selles mõjuväljas sündis kunagi
ju ka Ilmar Raagi „Tappev Tartu“ (1998), mis oli sisuliselt küll
halva filmi kontseptsiooni kaudu reklaamitav b-filmi paroodia.
Seda
juba eelmise sajandi kolmekümnendatel kasutatud terminit võib
defineerida mitmeti. Produtsendile tähendas see madalaeelarvelist ja
kiiresti „purkipandud“ materjali; kunagise kinoomanikule ja
stuudiosüsteemi asjameeste jaoks märkis „B“ täht filmi,
millel pole iseseisvana mingit erilist väärtust ja mida tuleb
seepärast näidata koos mõne muu filmiga. „Teise“ positsiooniga
haakuvalt võibki antud teoste puhul üldise tunnusena kohe esile
tuua esmalt nende suhtelise lühiduse: klassiklalise b-kategooria
filmi pikkus on 60-75 minutit.
Ning
seejärel seostub antud filmitüüp muidugi ka žanriesteetikaga,
mille tuntumad väljundid on õudus- ja ulmefilm, võitluskunstid,
krimikino, erootika jms. Valdavalt
on see muidugi pinna-esteetika ja üheplaanilisuse võidukäik: kõik
on näha ja esil, midagi rohkem ei olegi. Tihti kaasnevad
b-kategooriasse kuuluva toodangu kirjeldustega osutused odavusele
ning sellest tulenevale kunstilisele lihtsustusele ja vähesele
artistlikule intensiivsusele. Sensatsiooni
lubavad ja vaatama kutsuvad pealkirjad lähendavad b-kino ka tabloid-
või tööliskultuurile.
Selles mõttes on tegemist lääne massikultuuri tagahooviga, sest
kõige
muu kõrval on b-film ka reis ameerika tarbimiskultuuri ajalukku.
Filmid on ajastu ehedad peegeldajad, mis elustavad taas kunagise
poliitilise meelsuse, argipäeva asjad, kümnendi soengumoe ja
rõivastuse eripärad. Kõik see automarkide ja kadunud disaini
virrvarr teeb neist omamoodi ajamasina.
Kuid
1950.-70. aastatel oli b-film ka võimalus alternatiivsema või
kummalisema, teravama ja tabusid lõhkuva filmi tegemiseks. Paljud
tänaseks kultusklassikaks saanud linateosed sisaldavad täiesti
eriomast tunnetuslikku atmosfääri (vaata nt „Carnival of Souls“,
rež.
Herk Harvey,
1962), inimpsüühika piiride proovilepanekut (nt „Shock Corridor“,
rež.
Samuel Fuller, 1963) või meeliköitvat pingestatud veidrust (nt
„Spider Baby“, rež. Jack Hill, 1964) . Formaat võimaldas
katsetada kõrvalekaldeid korduma kippuvatest loo jutustamise
põhimõtetest või esitada eetiliste dilemmade mängulisemaid
lahendusi. Igal juhul on paljud tänased sõltumatu kino klassikud
eesotsas David Lynchiga tunnistanud erinevatest b-filmidest saadud
mõjutusi. Mõned
näited nö keskmisest b-kategooria materjalist.
Tihti kasutatakse süžee
keskse elemendina eksiva või eksperimenteeriva teadlase teemat.
Itaalias toodetud ajalooaineline õudusfilm „Leedi Frankenstein“
(rež.
Mel
Welles, 1971)
on
üks paljudest seda motiivi arendavatest linateostest. Isa vussiläinud eksperimente jätkab tema teadlasest tütar, kes
laveerib oma katsetustega teadusliku ja krimnaalse piirimail.
Tulemust näidatakse järgnevalt mõnuga ja ohtralt –
konstrueeritud monstrum ongi filmi meelelahutuslik tuum. Grotesksete
kehade ligitõmbavus ja võlu seisnes tavapärasest suuremas kasvus,
kangetes liikmetes, ebaproportsionaalses ja traageldatud kolbas,
hullust peegeldavas ebasümmetriliselt näole asetatud silmapaaris
jne.
1950-70. aastate b-horror sisaldab palju klassikalist gootikat:
surnuaiad, hauad ja laibad, kirikud ja aadlilosside salatoad jms.
Muidugi käib sinna juurde suurem või väiksem kogus erootikat, mis
kuulub samuti kinniselemendina madalaeelarvelise filmi võtete hulka.
Antud juhtum on huvitav ka seepärast, et vaatamata tegijate flirdile
feministlike ideedega, jõutakse lõpuks ikka traditsioonilise mehe
vaatepunkti kehtestamiseni. B-film on suures osas nn seksplotatsioon,
mis kinnistab ja toodab stereotüüpset mõtteviisi (abitu
koduperenaine, eemaletõukava välimusega hoor, hoolitsev õpetaja,
seksikas haiglaõde jne). Kuid teiselt poolt on ka erinevate b-filmi
žanrite
mehekujud kindla peale tehtud tüpaažid
(nt krimidiskursis on üldlevinud korrumpeerunud politseiniku kuju,
westernis üksik vaikiv tegudemees). Nõnda pakub see kindlasti huvi
ka meesuurimuslikust plaanist.
Kaasaja
teemaliste b-filmide korduv motiiv on mutandid, kes esindavad
tehnilise progressi varjupoolt, nüüdisaja Teist. Nt suure b-filmi
kuninga Roger Cormani produtseeritud filmis „Hiidkaanide rünnak“
(„ Attack of the Giant Leeches, 1959) on militaartööstuse
radioaktiivne solk looduslikke protsesse niipalju mõjutanud, et
selle tulemuseks on kuskil lõunaosariikide soos kasvavad ning
inimesi röövivad hiidelukad. Kuid kogu esitusviisile on omane see,
et keskendutakse ikka ennekõike fantastilisele meeltlahutavale
elemendile ning probleemid on üksnes moepärast reaalsust
markeerivad detailid.
Paljuekspluateeritud imeolendite loetelusse
kuuluvad muidugi ka tulnukad. Möödunud sajandi teine pool oli ju
ufo-müütide kõrgaeg, mis andis tänuväärset materjali muuhulgas
ka b-kino tegijatele. Kokkuvõttes on taoline trikitamine algeliste
eriefektidega ja veidrate kostüümidega muidugi kõik väga lõbustav
ja camp-huumorit pakkuv kultuurielamus.
Tagantjärele
vaadates on üsna selgelt märgata b-filmidega kaasneva stilistika ja
ideoloogia nihkumine peavoolu meelelahutusse. Alates 1970. aastatest
ei kasutata eriefekte ja õuduse elemente üksnes b-kategooria
filmides, vaid need võtavad koha sisse massikultuuri keskmes. Nt
Steven Spielbergi tehtud „Lõuad” räägib ulmehorrori laadis loo
randa ründavast megahaist või „Tähtede sõda” tirib eriefektid
psühholoogilise materjali kõrvale ja asemele. Nii sünnib b-filmi
liialdustest ja odava groteski sünteesist realistliku esteetikaga
tänapäeva kassahittide kultuur.