Andrus
Kasemaa. Leskede kadunud maailm, 2012
Mõneti
jätkab Andrus Kasemaa juba luulekogus „Lagunemine“ (2009) käsitletud
teemadel. „Leskede kadunud maailm“ on tänase maailma versioon
kadunud aja taasleidmise võimalikkusest. Võimalik, et ka omamoodi vastus või
kaastekst Tõnu Õnnepalu „Paradiisile“ (2009). Kuid siin vaadeldakse
eelkõige 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul Poeedirahus sündinud maanaiste
elu erinevaid faase (kool, pulmad, haigla jt) ja nende (mõtte)maailma
järk-järgulist vananemist ning lagunemist. Paralleelselt tuleb esile jutustaja
enese suur empaatia ja kiindumus teemasse. Raamatu üldine
jutustamislaad on nostalgiline, domineerib nukrus ja pehme pessimism,
mis on loogiline leskede ja lagunemise teemast kõnelemisel. Kuid ei puudu seda kurbust tasakaalustav koomilinegi laad.
Leselugude kõrval rekonstrueeritakse jõudumööda ka
autori/jutustaja enese lapsepõlve ja noorukiea kadunud aega. Teksti
esimeses pooles saavad internetieelse ajastu meeldetulemise ajendiks
küll hääled, maitsed, lõhnad, unistused, tegevused jms.
Autor
kinnitab (muigamisi?), et on „uurinud leseprouasid ja nende elu
antropoloogiliste ja etnograafiliste meetodite abil“ (lk 160) ning
selllest on sündinud sissejuhatus valdkonda nimega „vidualoogia“
(lk 124). Vaatamata nendele määratlustele võib teksti teadusliku
ambitsiooni siiski kõrvale jätta. Pigem on tegemist otsingutega
sünteesida ilusti kirjutamist mälestusliku ainese ja
fotograafiaga, loomaks nõnda värsket kirjanduslikku tegelikkust. Peab
tunnistama, et selline dokumentaalsuse ning kujundlikkuse segunemine
annab kokku haarava ja üllatusterohke terviku, mis väga ladusalt
kirja pandud ja „lihtsalt“ loetav. Käsitletakse ju kõigile
eesti kirjandusest tüütuseni tuttavat maa- ja taluteemat, aga ometi
on siin rõhud teised ja kõneldakse nähtustest, millest klassikas
räägitakse tavaliselt ümbernurga või jäetakse rääkimata
(naised, seks, surm, unenäod jne). Kasemaa raamatut oleks seepärast
huvitav lugeda paralleelselt mõne taluelust kõneleva klassikalise
tekstiga.
Teose
korduv motiiv on samas ülimalt klassikaline mõte eksistentsi
paratamatust lõppemisest, asjade muutumisest ja vanade aegade
vahetumisest uute vastu:
„Imelik, kuidas inimesed on elanud, töötanud ja armastanud, ja siis jäävad järgi vaid luud, kaovad ära. Nii nagu inimestel on ka asjadel oma saatus. Kadus ka see rehepeksumasin. Mäletan, kuidas see ilus suur hiiglane oli ühe lese maja taga juba maasse vajunud.“ (lk 87).
Rahvalik eksistentsialism pole siin kuigivõrd esiplaanil, see jääb raamatu vähevarieeruvaks refrääniks, muutudes lõpupoole juba mõnevõrra tüütavakski. Kuid seda huvitavam on vanaemade põlvkonna käsitlemine läbi etnograafilise, argikultuuri ja asjade maailma. See on tõeline wunderkammer. Väga erinevaid asju imetletakse ja ihaldatakse, need lõhnavad ja helgivad, mõjuvad massiivselt või kulunutena jne. Puhas „asjade poeesia“, mille esiletoomise vahendiks on loetelud. Täpsed mustrite, toataimede, tööriistade, riiete, raamatute jne ahelad asendavad tavalise realistliku teksti detailset ja ornamentaalset kirjeldust, samal ajal loovad teatud ajastu minimaalse mõistmise nivoo ja mõjuvad kindlat võtet järgivate proosaluuletustena(nt lk 63-65 jm). Tarbimismaailma-eelne tarbeasja käsitlus näitab kunagise maaeksistentsi järjest tugevnevat seost materialistliku maailmapildiga ja selle kõrval ka hiljem tekkivat emotsionaalset suhet „oma aega“ tähendavate asjadega. „... sest eks lesed elanudki juba asjade maailmas.“ (lk 73). Realistliku efekti tekitamise teenistuses on ka täna juba naljakalt mõjuvad osutused omaaegsele keelele ja sõnavarale.
„Imelik, kuidas inimesed on elanud, töötanud ja armastanud, ja siis jäävad järgi vaid luud, kaovad ära. Nii nagu inimestel on ka asjadel oma saatus. Kadus ka see rehepeksumasin. Mäletan, kuidas see ilus suur hiiglane oli ühe lese maja taga juba maasse vajunud.“ (lk 87).
Rahvalik eksistentsialism pole siin kuigivõrd esiplaanil, see jääb raamatu vähevarieeruvaks refrääniks, muutudes lõpupoole juba mõnevõrra tüütavakski. Kuid seda huvitavam on vanaemade põlvkonna käsitlemine läbi etnograafilise, argikultuuri ja asjade maailma. See on tõeline wunderkammer. Väga erinevaid asju imetletakse ja ihaldatakse, need lõhnavad ja helgivad, mõjuvad massiivselt või kulunutena jne. Puhas „asjade poeesia“, mille esiletoomise vahendiks on loetelud. Täpsed mustrite, toataimede, tööriistade, riiete, raamatute jne ahelad asendavad tavalise realistliku teksti detailset ja ornamentaalset kirjeldust, samal ajal loovad teatud ajastu minimaalse mõistmise nivoo ja mõjuvad kindlat võtet järgivate proosaluuletustena(nt lk 63-65 jm). Tarbimismaailma-eelne tarbeasja käsitlus näitab kunagise maaeksistentsi järjest tugevnevat seost materialistliku maailmapildiga ja selle kõrval ka hiljem tekkivat emotsionaalset suhet „oma aega“ tähendavate asjadega. „... sest eks lesed elanudki juba asjade maailmas.“ (lk 73). Realistliku efekti tekitamise teenistuses on ka täna juba naljakalt mõjuvad osutused omaaegsele keelele ja sõnavarale.
Teos on pühendet „Suurele Männile“. Kui suur peab üks mänd olema, et see suure algustähega kirjutada? Kuna tekstis kõneldakse eelkõige naistest, kas siis selle parateksti tähendus viitab kellelegi Suurele Mehele?