Blue (1993)

Blue - Derek Jarman 1993

Kontseptuaalne teos, aga võib-olla mitte selle sõna klassikalisemas tähenduses. Miks nii? Derek Jarmani viimane film on ennekõike kuuldemäng, millele visuaalina on lisatud vaid üks kaader: tunni ja veerandi jagu sinist ekraani. Kirikukella helidega algav teos on aidi põdeva ja tasapisi pimedaks jääva 1970.-80. aastate vanakooli marginaali ja mainstreamist kõrvalehoidnud kunstniku poeetiline mõtisklus elust ja surmast, aga ka lugu haigusest laguneva organismi vastupanust. Hirmu, ebamäärasust ja kaotusvalu sisaldav testament.

Vaataja asetatakse Jarmani "silmade taha", kust ta saab maailma "näha" autori silmadega ja samal ajal olla tunnistajaks tema mõttekäikudele. Kontseptsioon on ju valus üldistus, mille järgi ma kõik oleme maailma suhtes pimedad või ei taju vähemalt nägemise kaudu tegelikkust adekvaatselt. Või kui tajume siis lõpuks hägustub kõik üheks mööduvaks viivuks ja olematuseks. Kogu kontseptsiooni kujundlik telg koondub sinise värvi erinevate tahkude või tähendusvõimaluste ümber. Sinisest saab mingi universaal, aega ja ruumi lõplikult fikseeriv melanhoolne emotsioon, taju. Sinise ekraani taustal kõlavat teksti võib ette kujutada pika vabavärsis poeemina, kus kõrvuti kõrgmetafoorne armastusluule, argipäeva olmekirjeldused ja raviprotseduuride ning haigusnähtude tehniline keel. Erinevate keeleregistrite vaheldumine ja ennekõike meie kujutlusvõimes pilte tekitavad taustahelid ja muusika mõjuvad kokkuvõttes tõesti moodsa tragöödiana. Julgen arvata, et kui see kõik oleks üles võetud traditsioonilises vormis nt intervjuu või poeetilise dokfilmina (mida Jarmani puhul ka tehti), saaks seesama marginaalsus ja aidsitragöödia küll konkreetse kuju ning näo, samas ei oleks see üldistus sellise intensiivsusega tööle hakanud. Stsenaariumi sisuline osa ehk sõna, muusika ja helid on nii kaasahaaravad, et visuaalne monotoonsus ei muutu "igavaks", vaid pigem ikka kinnistab "nähtu" mällu väga pikaks ajaks. Paradoksaalne, selles on lemmik"filmi" potsentsiaali. 
 

 "Blue" on ka oluline peatükk nn aidinarratiivis. Siin on kõik "gay-katku" kujutamise elemendid oma koha leidnud. Kuigi klassik Susan Sontag kritiseeris arstide poolt avalikkusele loodud aidsikuvandis kõige enam just sõja või võitluse metafoori, siis ometigi kinnistasid seda kujundit ka kirjanikud ise. Jarman läheb veel kaugemale: paralleelselt tema organismis toimuva võitlusega toob ta kohe alguses sisse ka reaalse Balkani sõja sündmused. Filmis kasutatakse refräänina loetelu juba surnud sõpradest, mis samuti žanri põhitunnuste juurde kuulub. Kindel koht on ka religioossel mõttel - siin küll viited Buddale ja Indiale. Hingekella löömist mainisin alguses, kuid kiriku institutsiooni ei mainita. Pääsemise (või tõe esindaja) funktsioonis on haiglad ja pastorite rollis on arstid. Püha tähendus kostub nimedest St. Mary ja St Bartholomew. Jutustusse lipsavad sisse ka enesetapu, identiteedi kaotuse ja vangla motiivid. Kõrgstiilsesse kujundlikku kõnesse lõikub dissonantsina meditsiiniline sõnavara ja haigla atmosfääri vaimu ja keha võõrandav taju ( patsientide nimed on asendatud numbritega, keha kui ravimikatsetusteks sisse seatud laboratoorium). Paar minutit vältab lihtsalt kuiv loetelu aidiga kaasnevatest võimalikest haigusnähtudest, mis sisuliselt peaks tähendama organismi funktsioneerimise lõppu.

Kuid ometigi ei ole see niivõrd gay-kogukonna keskne käsitlus, vaid laieneb üldinimlikuks haiguse ja eksitentsi suhtest kõnelevaks looks. Väga ilus film.

"I caught myself looking at shoes in a shop window. I thought of going in and buying a pair, but stopped myself. The shoes I am wearing at the moment should be sufficient to walk me out of life."