Chopping Mall (1986)

Filmi alguses esitletakse kaubamaja uut turvasüsteemi, mille uuenduslik element on turvarobotite kasutamine. Tõhusad valvurid küll, vähemalt nii väidab tootjafirma, kuid kahtlused jäävad õhku. See õhk täitubki edaspidi tapmiste, tagaajamise, plahvatuste ja tulistamisega, kui pärast tööd kaubamajja pidutsema jäänud noored saavad äikse tekitatud arvutirikke tagajärjel hulluks läinud masinate märklauaks. Et surm oleks võimalikult rutiinne ja tähenduseta, hakatakse peale vaatajale tundmatutest tehnikutest ja koristajast ning siis võetakse ette ebasümpaatsed tüübid noortekambast. "Kadudest" tekkida võivat kahjutunnet hoitakse tegijate poolt kontrolli all väga lihtsa ideoloogiaga - surm on reeglitest üleastumise, kaubamajja jooma ja seksima jäämise eest mõõdukas hind. Ellu jääbki vaid paarike, keda vaatajale juba introdutseeritakse tagasihoidlikuna, ratsionaalsetena ja ihadele mitte järgi andvatena (nemad ainukesena ei kuku seal keppima). Teatud piirideni liberaalne, aga samas puust ja punaseks värvitud moraal.

Tänase b-filmi vürsti Jim Wynorski üks esimesi filme, mille stiili ja sisu on suunanud Traditsioon, sest produtsentideks on abikaasad Roger ja Julie Corman, kes on kogenud tegijatena kokku sulatanud ulme, actioni ja lõikumishorrori. Filmi esialgne pealkiri oli muide Killbots. Eesti keeles siis tabotid, tapjarobotid. See on nn "luhtunud robotite" teema, mida toonases kinos üsna tihti kasutati ja millest siin blogis edaspidi kindlasti veel juttu tuleb. Loo kõige koomilisem fraas võrsub aga actioni foonilt. Relvapoest hangitud padrunivöö ja automaadiga müügimees lausub suure lahingu alguses umbes nii: "Lähme saadame kuradi värdjale rambogrammi."

 

Ameerika kultuuri süda on kaubamaja. B-film algab pealkirjast ja siin tekitatav sõnamäng on aplausi väärt. Muidugi - tõsiseltvõetavat allegooriat sellest filmist ei leia ehk George Romero "Surnute koidiku" ühiskonnakriitilise ruumi mõtestamiseni "Chopping Mall" muidugi ei tõuse. Aga kaubamaja kui tegevuskoht on lihtsa ja odava filmi tegijate jaoks ikka lausa õnnistus, sest erinevad vahendid, millega kellegi vastu võidelda või muud tsirkust teha, on kõik loogiliselt koos käe-jala juures olemas. Trepid ja liftid ja tagaruumid ja kohvikud jne - moodustavad labürintliku ruumi, mis lubab sündmustikku üsna lihtsalt ettearvamatus suunas käänata. Tänapäevakultuuri ajaloo huvilistele veel ka teadmiseks, et film võeti üles L. A.-s Sherman Oaks Gallerias, kolmekorruselises suure aatriumi ja hulga liftide ning eskalaatoritega ostutemplis, kus hiljemgi kino tehtud.

Lihtne, sirgjooneline lugu.