Kirju Karlovast I

Kirju Karlovast I  (2012)

Siia vahele üks lühike raamatu- või almanahhiülevaade, mis peaks kinnitama, et nüüdiskultuuris oluline lokaalsuse element hakkab reaalselt tööle ka siinsetes oludes. Väikelinna, alevi või linnajao kultuuri määratleb ennekõike nt geograafilisest, sotsiaalsest jne aspektist lähtuv konkreetne temaatika, kuid  „Kirju Karlovast” puhul on kitsamas mõttes tähtsam mingi abstraktsem, eripärasest ja mittekodanlikust miljööst tulenev sarnasuse tunnetus. Laiemas plaanis tähistab see kogumik võib-olla ka trendi, mille järgi kirjuma boheemlasliku elu raskuspunkt kandub Tartus  järjest enam Supilinnast Karlovasse. Kui Supilinna embleemautor Mehis Heinsaar ka Emajõe äärest Vaba või Õnne tänavale koliks, siis võiks ühe epohhi eesti kirjandusloos ilmselt lõppenuks lugeda.

Kümmekond aastat tagasi, kui Eestis oli poststrukturalistliku teooria kõrgaeg, võis sellise kirjanduse kohta öelda, et tegemist on lagunemisega.  Nüüd oleks vist kohasem rääkida Tartu kasvamisest või isegi kasvatamisest. Kohalikkus genereerib  järjest intensiivsemalt mitmeid uusi ja elustab vanu alternatiivseid tähenduslikke seoseid (mitte-Tartu, Supilinn jne). Ja Karlova „ülesehitamine” on selles kogumikus isegi liiga klassikaline. Alguses mõisahärra Faddei Bulgarini kunagine kirjakatke, mis annab kogumikule pealkirja ja taasloovale narratiivile väärika sissejuhatuse. Sellisel moel kehtetatakse õilistav minevik ja traditsioon. Riimitud värssidega toob Karlovasse setu-powerit  Ott Kilusk, kelle aguli- ja külateemalistest tekstidest kumab üdilikku, mängulist argisümbolismi. Moodsat linnakunsti - grafitit -  tutvustaval foonil räägib Sven Vabar müstilise armastusloo "Linnakunstnikud", milles karlovalikku tunnetust joonistatakse laiali kogu Tartusse. Lisaks võib veel leida näputäie memuaarsust ja dokumentaalsust: katkendi Lauri Pilteri uuest romaanist „Aerudeta köisraudteel” ning Helen Tammemäe mälestused elust Eha tänaval. Kui alustati mineviku õilistamisega, siis lõpetatakse Indrek Grigori tulevikuutoopiaga Karlovast kui kunstnike paradiisist, mille eeskujuks ometi ajaloolised Pariisi kunstnikelinnajaod. Ilusa mineviku ja ilusa tuleviku vahele mahutuvad seega kõik põhiasjad: argiõudus käsikäes vabadusihaga, armastus ja kunst. Kokkuvõttes jääb Karlovaga otsesemalt või kaudsemalt seostatud tekstide ühendava hoiakuna meelde aga ennekõike müstilisus või ulmelisus, kuid eks Vabari „Tänavakunstnike” lugu oma võimuse ja mahuga üldmuljet tugevalt selles suunas kallutab. Väljaande kaanel ning fotodel korduvad kummaliselt pügatud paplid rõhutavad seda veelgi.