Nazis at the Center of the Earth (2012)

Nazis  at  the  Center  of  the  Earth –  Joseph  Lawson ,  2012

Hiljuti on palju juttu olnud Timo Vuorensola lavastet uhkest filmist „Iron Sky“. Suure filmiga käib aga mõnikord nö kaasas ka väike film – mockbuster. See on umbes sama teemat käsitlev, teinekord peaaegu sarnase pealkirjaga, madalaeelarveline ja tihti otse videole tehtud konveierlooming, mille eesmärk on hittloo või kultusfilmi populaarsuselt kasu lõigata, promokulusid kokku hoida ja tihtipeale ka lihtsalt nalja teha. „Nazis at the Center of the Earth“ esindabki värsket näidet sellisest “piggy-back“ või kukilkandmise strateegiast, mis "Iron Sky" tuules samuti vaatajaid või kosilasi otsib.

Natsiimpeeriumi "esiarst" Josef Mengele saab sõja lõpupäevadel napilt liitlasvägede eest põgenema, kaasas autoklaavi meenutav metalltünn. Edaspidi kandub tegevus  tänapäeva Antarktikasse. Ühes sealses uurimisjaamas töötavad teadlased satuvad kadumaläinud kolleege otsides justkui kogemata ei kuhugi mujale kui maakera sisemusse. Jules Verne'i raamatust tuttav pehme sci-fi seiklus jätkub aga nüüd juba nazisploitationit meenutavas stiilis. Pakku saanud Mengele on rajanud maakera sisemusse linna, kus tegeldakse geenieksperimentide, organisiirdamise, epideemiapisikute arendamise ja tehnoloogia täiustamisega. Kõigi nende teaduslike ponnistuste suureks sihiks on kunagi pooleli jäänud projekt ehk aaria rassi maailmavalitsus. Kasutatakse häbenemata ja kiiresti ära enamus natsiimagoloogiasse ja ka sõjanarratiivi kuulunud motiive ja teemasid (vangid, reetmine, enesetapp, hukkamised jne). Üldiselt on nt pea- ja näonaha ärarebimine jms klassikaline horrormaterjal parasjagu tõsiseltvõetavalt lavastatud. Samas ähvardab sedatüüpi filmi pidevalt tootmisprotsessi odavusest ja kiirustamisest tingitud koomika.              

Selge pööre saabubki siis, kui saladuslikust metallkonteinerist saab Hitleri peaga, läbinähtavalt transformerite eeskujul loodud ja töötav kõrgtehnoloogiline robot. Mõtled, et kui koomiliseks see lugu ikka enam võib minna, aga juba hakkabki elluärganud Hitler rooma tervitusi pilduma ja muidugi - kõnet pidama. Lõpust pole midagi rääkida, see on käepäraste klišeede jada, kus tapmist ja tagaajamist, laserrelvi, massiivne lendav taldrik, kihlasõrmus jms. Filmi sõnum lähtub siis tihtikäiatud ütlusest, et väikse maakera sees asub suurem maailm ehk siis natsionaalsotsialism on lääne ajalooteadvuse pinna all eksisteeriv tume ähvardus, mis kuhugi kadunud ei ole. Ja et keegi seda kõike eriti südamesse ei võtaks, lisatakse veel, et lõpuks võidab ikka armastus. 

Lihtsalt hämmastava järjekindlusega teostatud pastišš, ei halb ega hea.