Frogs (1972)

Frogs  -  George  McCowan,  1972

Erinevate kahepaiksete osalusel Ameerika Lõunas toimuv apokalüptiline utoopia või keskonnateemaline horror, mille kõrgstiilsete eeskujudena võib ilmselt nimetada nii Hitchcocki filmi "Linnud" ideed kui Faulkneri proosast tuttavat atmosfääri. Kuid nende kõrval on üks tähtis mõjuväli ka Rachel Carsoni kultuslikuks protestiraamatuks kujunenud "Silent Spring" (1962, e.k. 1968), mis kritiseeris teravalt ameerika põllumajanduses laialdaselt kasutusele võetud pestitsiidide mõju ökosüsteemidele, looduse ja inimese suhetele sealhulgas. Sisukokkuvõtte asemel hoopis näide  lõunaosariikide ja eesti gootika üllatuslikult kattumisest; ehk ka väike lisandus Mitte-Tartust rääkimise ajaloolisema perspektiivi süvendamiseks.   

"Selle asemel kostis iseäralik kauge müha – esiteks nagu tasane mesilaste sumin, siis valjenes see kord-korralt ja lõpuks kajas hingekarjase ümber hirmus konnade krooksumine. Õpetaja vaatas mäelt alla. Meltsiveski ümbrus üle jõe, Kaagimägi veel kaugemal Raadi pool, Prügimägi ja kogu Tamme mõisa võsaalune ja Ropka teeäärne, Tähtvere küngas ja põllud – kõik olid neid täis, igal pool linnavallide taga kihasid tohutu suured konnad. Nad ronisid lähemale ja lähemale. Kaagimäe ja Ropka mõisa poolt vajusid nad kui lambakari mööda linna karjamaad alevi poole. Koolijõgi neid ei takistanud, nad hüppasid sealt üle Holmile, kogu alev täitus nendest. 

Hirmunult vaatas õpetaja Tähtvere poole - sealt veeres konnade rogisev laviin mööda mäenõlvakut alla Jakobi väravasse, jõudis siis juba Vene värava ette. Väravavahid ja sõdurid tornides vabisesid hirmust, sest niisugust rünnakut ei teadnud keegi oodata. Suurtükkide suud tornides vaikisid. Kostis ainult konnade krooksumine, mis kajas mõnikord nagu inimese hääl. Tagumised surusid peale esimestele ja sundisid neid kiiremale edasitungile, metsadest ja kaugemalt luhast kees nagu peidetud allikatest alatasa välja lõppematu vool aina uusi elukaid. Maa väljaspool linna, nii kaugele kui silm ulatus, oli nüüd õpetaja silmade ees mustavalt lage. Selle olid metsalised silmapilgu jooksul laastanud linna ümber ja kaugele põhja ning lõuna poole. 

Kogu alev oli nüüd täis haisvaid kärnkonni, tohutu suuri nagu ratsahobuseid. Nende lehkavatelt kärnadelt tolknesid naharäbalad kui kerjuste lipendavad riidehilbud. Nad lömastasid alevi madalad osmid ega heitnud armu ettejuhtuvatele hingelistele. Siis traavisid nad edasi üle silla Saksa värava ette ja igalt poolt korraga hakkas neid nüüd volksama linnamüüridele ja sealt üle linna." [Katkend Herbert Salu romaani „Surmatrummid ja pajupill“ (1954) algusest]