Año Mariano (2000)

Año Mariano - Fernando Guillén Cuervo, Karra Elejalde (2000)

"Mariano aasta" on madalaeelarveline Hispaania komöödiafilm, mis sisuliselt on Karl Marxi kuulsa lause „religioon on oopium rahvale“ farsivormis edasiarendus. Kõvasti napsitanud Mariano autosõit lõpeb kuskil kõrvalisel tühermaal puule pihta saamise ja teadvusekaotusega. Hetk pärast avariid süütab kohalik politseiülem kõrvalasuva marihuaanapõllu ja see ei jäta mõjutamata ka Mariano tegelikkusetaju. Ärgates räägib ta neitsi Maarja häälest, mida ta öösel kuulnud ja sealt siis kogu jant algabki - temast saab pühamees, peagi hakatakse ehitama kloostrit, pidama kontserte meenutavaid palvusi, t-särke turustama jne. Hääl kuulus avarii ajal parajasti autoraadiost kostnud suhtesaate staarile nimega Maria, kes taevase armastuse loole lisab siis maise dimensiooni. Eesti kultuuri taustalt on muidugi raske hinnata religiooni või ilmutuse teemalist paroodiat – kõik on nagunii harjunud, et religiooni kasutatakse kõikvõimalike blasfeemiate ja koomika allikana. Katoliku Hispaanias on taustad ilmselgelt erinevad. Filmi teemaks olev ilmutuse paroodia ei ole kindlasti mingi äärmuslik mõnitus a la Kivirähk või Õunapuu, pigem empaatiline kriitika pidevalt verepisaraid poetavate madonnakujude tõsiseltvõtmise ja radikaalsete usklike aadressil. Ega selles midagi väga äärmuslikku ju pole, kui palve vormelis öeldakse "aameni" asemel "hola". Või siiski? Sellele lisanduvad väga klassikalised elemendid, nt kuri ja kiuslik preester on ju puhas lõuna-euroopa koomiline tüüp.

(Neitsi) Maria ja Mariano suhte kolmas osapool on marihuaana. Narkootikumide teemat esitletakse kuuekümnendate hipilikus võtmes s.t teadvuseavardamise ja "uue reaalsuse" raames. Kuid seda kõike tehakse paroodiana, viidetena tuntud materjalile. Nt on filmis üks värvikas kõrvaltegelane, vana hipi, kes ilmutusepaiga lähedal lambafarmis peeneid drooge keedab, marihuaanat lambaheina ja juustu sisse segab („ürdijuust“), külgkorviga mootorattaga sõidab ja kellel nimeks Hopper. Mis tegelasi või filme see võiks meenutada? Aga ei jäeta käsitlemata ka tänapäeva teemasid, nt meedia reaalsust loovat mõju, rannikut „ohustavad“ immigrante jms. Palju on keelehuumorit, mis tipneb filmi lõpus, kus tele otsesaates peavad saatejuht Maria ja pühamees kivis peaga paariminutilise puhtalt paragrammidest või väärsõnadest moodustuvat dialoogi.

Kultusteemade üsna teatraalne esitamine, kus omajagu nostalgiat ja teistsugune huumoritraditsioon.