Leskede kadunud maailm (2012)

Andrus Kasemaa. Leskede kadunud maailm, 2012

Mõneti jätkab Andrus Kasemaa juba luulekogus „Lagunemine“ (2009) käsitletud teemadel. „Leskede kadunud maailm“ on tänase maailma versioon kadunud aja taasleidmise võimalikkusest. Võimalik, et ka omamoodi vastus või kaastekst Tõnu Õnnepalu „Paradiisile“ (2009). Kuid siin vaadeldakse eelkõige 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul Poeedirahus sündinud maanaiste elu erinevaid faase (kool, pulmad, haigla jt) ja nende (mõtte)maailma järk-järgulist vananemist ning lagunemist. Paralleelselt tuleb esile jutustaja enese suur empaatia ja kiindumus teemasse. Raamatu üldine jutustamislaad on nostalgiline, domineerib nukrus ja pehme pessimism, mis on loogiline leskede ja lagunemise teemast kõnelemisel. Kuid ei puudu seda kurbust tasakaalustav koomilinegi laad. Leselugude kõrval rekonstrueeritakse jõudumööda ka autori/jutustaja enese lapsepõlve ja noorukiea kadunud aega. Teksti esimeses pooles saavad internetieelse ajastu meeldetulemise ajendiks küll hääled, maitsed, lõhnad, unistused, tegevused jms.

Autor kinnitab (muigamisi?), et on „uurinud leseprouasid ja nende elu antropoloogiliste ja etnograafiliste meetodite abil“ (lk 160) ning selllest on sündinud sissejuhatus valdkonda nimega „vidualoogia“ (lk 124). Vaatamata nendele määratlustele võib teksti teadusliku ambitsiooni siiski kõrvale jätta. Pigem on tegemist otsingutega sünteesida ilusti kirjutamist mälestusliku ainese ja fotograafiaga, loomaks nõnda värsket kirjanduslikku tegelikkust. Peab tunnistama, et selline dokumentaalsuse ning kujundlikkuse segunemine annab kokku haarava ja üllatusterohke terviku, mis väga ladusalt kirja pandud ja „lihtsalt“ loetav. Käsitletakse ju kõigile eesti kirjandusest tüütuseni tuttavat maa- ja taluteemat, aga ometi on siin rõhud teised ja kõneldakse nähtustest, millest klassikas räägitakse tavaliselt ümbernurga või jäetakse rääkimata (naised, seks, surm, unenäod jne). Kasemaa raamatut oleks seepärast huvitav lugeda paralleelselt mõne taluelust kõneleva klassikalise tekstiga. 

Teose korduv motiiv on samas ülimalt klassikaline mõte eksistentsi paratamatust lõppemisest, asjade muutumisest ja vanade aegade vahetumisest uute vastu:

„Imelik, kuidas inimesed on elanud, töötanud ja armastanud, ja siis jäävad järgi vaid luud, kaovad ära. Nii nagu inimestel on ka asjadel oma saatus. Kadus ka see rehepeksumasin. Mäletan, kuidas see ilus suur hiiglane oli ühe lese maja taga juba maasse vajunud.“ (lk 87). 

Rahvalik eksistentsialism pole siin kuigivõrd esiplaanil, see jääb raamatu vähevarieeruvaks refrääniks, muutudes lõpupoole juba mõnevõrra tüütavakski. Kuid seda huvitavam on vanaemade põlvkonna käsitlemine läbi etnograafilise, argikultuuri ja asjade maailma. See on tõeline wunderkammer. Väga erinevaid asju imetletakse ja ihaldatakse, need lõhnavad ja helgivad, mõjuvad massiivselt või kulunutena jne. Puhas „asjade poeesia“, mille esiletoomise vahendiks on loetelud. Täpsed mustrite, toataimede, tööriistade, riiete, raamatute jne ahelad asendavad tavalise realistliku teksti detailset ja ornamentaalset kirjeldust, samal ajal loovad teatud ajastu minimaalse mõistmise nivoo ja mõjuvad kindlat võtet järgivate proosaluuletustena(nt lk 63-65 jm). Tarbimismaailma-eelne tarbeasja käsitlus näitab kunagise maaeksistentsi järjest tugevnevat seost materialistliku maailmapildiga ja selle kõrval ka hiljem tekkivat emotsionaalset suhet „oma aega“ tähendavate asjadega. „... sest eks lesed elanudki juba asjade maailmas.“ (lk 73). Realistliku efekti tekitamise teenistuses on ka täna juba naljakalt mõjuvad osutused omaaegsele keelele ja sõnavarale. 

Teos on pühendet „Suurele Männile“. Kui suur peab üks mänd olema, et see suure algustähega kirjutada? Kuna tekstis kõneldakse eelkõige naistest, kas siis selle parateksti tähendus viitab kellelegi Suurele Mehele?