Huraa, die deutsche Sexpartei (1974); Gaudi in der Lederhose (1977)

Huraa,  die  deutsche  Sexpartei - Hans D.  Bornhauser (1974)

Gaudi  in  der  Lederhose - Jürgen  Enz (1977)

 

Need kaks filmilaadset toodet esindavad 1960.-70. aastate kuulsa Müncheni softporno panust maailmakultuuri ajalukku. "Nahkpükstefilmid" kujunesid siis veidraks ja omajagu taunitud meelelahutuseks, mis polnud otseselt porno, aga ütleme siis rõveerootika. Nüüdseks kuuluvad need juba ammu  nn kultusfilmide riiulisse.

Berliinist pärit paarike saabub väiksesse Baieri külla. Seal toimuvates koomilistes orgiates . . . ühesõnaga – tantsivad kõik. Saksa šlaagrite kastmes mägiaasad, alevikud ja külakesed näitavad talupoeglikku arusaama seksuaalsusest – maaerootikat või ka seksuaalrevolutsiooni jõudmist linnast külasse. „Elagu saksa seksipartei“ on film, kus reaalpoliitika kohtub seksientusiastidega Bundestagi valimiskampaania raames. Seksipartei eesmärgiks on kõigutada vananenud ühiskondlikke arusaamu moraalist ja seksuaalsusest kui tabust. Lihtsalt oma ideesid tutvustatakse mõneti ebatraditsiooniliste vahenditega. Kuid arvestades, et poliitika mõjub üldjuhul nagunii paroodiana, siis ei peaks ka filmile sisulise külje pealt mingeid erilisi etteheiteid tegema. . .

Kümnenditetagune pornokomöödia on tänapäeval tüüpiline halva maitse näide, klassikaline camp'i võimalus, kust on aja jooksul kaduma läinud kõik iha ja erutuse tekitamise mehhanismid. Kuid see puudutab erootilise tähendust ka laiemas mõttes. Selge see, et "keha-pilt" või ettekujutused kehast ja seksist sõltuvad ajastu kontekstist ning seepärast peab arvestama, et retroporno mõjub üsna eemaletõukavalt, aga samas naljakalt. Rippuvad tagumikud, paksud reied, rasvavoldid, totakad vuntsid ja raseerimata bikiinipiirkonnad kuuluvad toonase pornograafilise visuaali juurde. Sellele lisandub loomulikult  üsna abitu näitlemine ja kehv huumor. Kui akadeemiline huvi ja antropoloogia kõrvale jätta, siis viibki kõik see nende filmide ilmselt ainuvõimaliku vaatamisviisini ehk visuaalse ja verbaalse veidruse tajuni. Sealt edasi minnes, nagu klassikud on väitnud, kuuluvad camp'i kaanonisse ka lihtsalt „pornofilmid vaadatuna ilma kiimata“ (S. Sontag).