The Gun is Loaded (1989)

The Gun is Loaded – Joe Tripician, Merrill Aldighieri, 1989

1980. aastate lõpust alates vhsi kujul levitatud alapeatükk ameerika kontrakultuuri loost lõpuks ka kettale pressitud (2011). Tegemist on New Yorgi punkari, muusiku, kirjaniku, näitleja ja No Wave liikumise olulise figuuri Lydia Lunchi videoperformance'iga. Mingisugusest tühjast teatrist presidendikõnet imiteeriva monodraamana algav, seejärel New Yorki sildadealustes ja ummiktänavatel jätkuv, siis sümboolselt sööklasse ja tapamajja põikav narratiiv. Vahele veel dokumentaalkaadreid ja ekraanile trükitud hüüatusi. Külma sõja loojangul tehtud Reagani ajastu kibedust, raevu ja vihkamist kokkuvõttev spoken word-stiilis manifest, mis piltlikult öeldes toob korraks esile maailma nihilistliku hääle ja hoiaku, juhatades vaataja ameerika hämarasse alateadvusse. Täpselt valitud taustaks veel J. G. Thirlwelli tume ulguv ambient segamini plekise industrialiga: muusika, mis  mõjub sõna otseses mõttes kui ähvardus.

Postmodernne ruum 1. Urbanistlik tühermaa

Lunch esitab üle poole tunni kestva pika korduvate motiividega monoloogi. Keskmised plaanid vahelduvad suurte plaanidega tema näost - nii pöördub ta otse vaataja poole või tuleb sulle võimalikult lähedale;  rääkides ja karjudes, mida ta mõtleb ühiskonnast ja inimestest. Sõimab mehi, poliitikuid, korporatsioone ja ironiseerib tuumaholokausti kasulikkuse üle: kasutab sõjaparanoia kohta suurepärast kujundit „unelmate kohting surmaga“ ja küsib kas John Rambo on vabadusvõitleja või tuumapommiga kauboi!! Põikab oma lapsepõlve, mis polnud vägivaldse isa jms sita pärast just jalutuskäik tänava päiksepoolsel küljel. Nii purunevad ka sellised ameerika müüdid nagu armastav perekond või lapsepõlve tore naabritüdruk. Lootusetus, kodutus, inetus, mõttetus on sõpruskond, kes lõpuks tahab koju jõuda: why kill time, when you can kill yourself. Kuid vaatamata sellele ei esita Lunch surmamotiiviga tembitud eksistentsifilosoofiat ja ühiskonnakriitikat  ohvripositsioonilt.  Pigem on see kurja, aga õiglase prohveti kõne. 
 

Postmodernne ruum 2. Wall Street

Ega see mingi meelelahutus ei ole kui sind ähvardatatakse ja sõimatakse, kuid aastas korra kannatab vaadata ja kuulata küll. Sest - kõik see ei ole muutunud naeruväärseks ka täna, kakskümmend aastat hiljem.