Quadrophenia (1979)

Quadrophenia  -  Franc  Roddam,  1979

Kui "The Who"  samanimelise rokkooperi järgi tehtud   "Quadropheniat"  mõned aastad tagasi Brightoni rannale selleks spetsiaalselt rajatud vabaõhukinos näidati, tuli seda vaatama üle 20 000 inimese. Plaadil filmi saatvas audiokommentaaris möönab lavastaja Franc Roddam taaslinastusel saadud võimast emotsiooni ja meeleliigutust.  Ja häbeneda pole tõepoolest midagi.

1964. aasta Londonis rivaalitsevad kaks subkultuuri - modide ja rockerite kambad ehk pintsakud vs nahktagid, rollerid vs mootorrattad. Selle vastasseisu raamides kulgeb filmi põhiliin - tüüpilisest inglise töölisklassi perest pärit Jimmy lugu.  Rollerihuviline poiss töötab mingis reklaamiagentuuris posti sorteerijana, kuid õhtused kohvikud-klubid ja öised tänavad on päris maailm. Järk-järgult kuju võtva noortekultuuri elemendid - sinised tabletid ja alkohol, tüdrukutest ja seksist unistamine, kokkupõrked tagimeestega ja selle kõigega ometi kaasnev määratlematu äng - on kesksel kohal ka  filmis. Lahtikasvamist senisest tööd ja peresuhteid rõhutavast traditsioonist illustreerib näiteks huvitav seik, et esimesed ülikonnad lasid noored õmmelda ise valitud ning moodast lõiget valdaval rätsepal. Enam ei viinud isa poega eluaeg talle õmmelnud meistri juurde. Need olid modid: sissejuhatus kuuekümnendatesse.

Film on muidugi juba reflektsioon ja 1970ndate  tagasivaade, kus segamini nostalgia, huumor ja  kriitiline kommentaar toonastele identiteediotsinguile. Skisofreenilisele tõmblemisele osutab ka  pealkiri, mis pole niivõrd seotud uute saundivõimalustega toonases muusikas, vaid erinevas suunas kiskuvate ihade ja vajadustega.    Kompromissitus on üks nendest psühhilistest kategooriatest, mida "Quadrophenias" analüüsitakse ja millest juba toona oli saanud noortekultuuri lahutamatu osa.  Beachy Headi kaljudele ehk Inglismaa "populaarsemasse" enesetapupaika jõudmine filmi finaalis (tegelikult on  avakaader pärit just filmi lõpust) tähendabki peategelase jõudmist sinna, kus mööndusteta mõtlemine või üks teerada otsa saab... 

"Quadrophenia" on nn coming of age filmi klassika, mille teeb korduvalt vaadatavaks noortes näitlejates olev täiesti pöörane energia ja elujanu. See hoog  tipneb Brightonis filmitud massistseenides, kus toimub nii kaklus rockeritega kui tõsine kokkupõrge politseiga. Lavastaja näitab selle konflikti kõrghetkena paralleelselt juppe tänavakaklusest ja kõrval kitsas sisehoovis toimuvast seksuaalvahekorrast. Kommentaaris meenutab Roddam tuntava muigega, kuidas toonased kõrgelaubalised kriitikud nimetasid seda vägivalla ja seksuaalsuse sisemiseks ideoloogiliseks seoseks vms.

Eraldi peab kindlasti mainima ka naispeaosalist Stephi (Leslie Ash), kes esindab sirguvat isepäisete naiste põlvkonda ning olulist kõrvalosa mängivat, täiesti tulnukalikult ja gaylikult mõjuvat Stingi.