Pitong  dalagita (2006)

Pitong  dalagita – Crisaldo Pablo (2006)

Filipiinidel tehtud noortefilmi eksootikat lubav pealkiri peaks meie keelde tõlgituna kõlama üsna triviaalselt, lihtsalt „Seitse teismelist“. Lugu algab lõpust - näeme kuidas kiirabi ja politseinikud viivad haiglasse kuus tüdrukut ja ühe poisi, kes olid pärast peoõhtut mingitel põhjustel oma randmed läbi lõiganud.  Kiht kihilt hakkavad saladused kooruma: kaheksakümne viie minuti jooksul sõlmitakse noorte vahel tekkinud suhtepundar lahti. Olevikus toimuva juurdluse ja varem juhtunu vahel pendeldavas jutustuses pakuvad kõik osalised välja oma versioonid, tihti valetades, rääkimata jättes jne. Igasuguse venimise ja passimise välistavad lühikestesse episoodidesse pressitud täpsed dialoogid ja vestlused, mis vahelduvad kiiresti ja loovad üllatavalt hea rütmi. Fragmentaarsus, kordused, juba nähtud stseeni tagasikerimine algussesse ja sealt teise versiooni arendamine ei ole kuidagi moodsalt ülepunnitud, vaid pinge hoidmiseks loogiliselt välja mängitud. Väga ladusalt liikuv ja värskes filmikeeles üles võet lugu.

Ameerika (komöödialaadse) noortefilmi valemi järgi on tänapäeva noorte põhiliseks probleemiks "suhted". Tõsiseltvõetavam noortefilm proovib aga nende nn suhteraskuste kõrval analüüsida ka üldisemat identiteediloomet ja sotsiaalset fooni. Ka „Pitongis“ näidatakse „eksootilist“ vaesust, vanemate hoolimatust, rõhutatakse kodu ja sõpruse tähtsust, vihjatakse gay-teemale jms, kuid kõike seda minimalistlikult dialoogides, episoodi taustaks oleva miljöö osana või korduvate metafooridena. Täiskasvanute maailma sisenemise kujundiks saab nt kooliõue väike karussell, mis nendele  koolilastele on juba tegelikult väikseks jäänud. Ühe tüdruku vanaema pakub  pidevalt kõigile praetud banaane, millest saabki filmis hoolitsuse ja kodu sümbol. Sümpaatne lähenemine, sest nii ei hakka need teemad omaette ja näpuga näitavalt domineerima. Selle asemel proovitakse rõhutada selliseid tänapäeva noortekultuuris levinud psühholoogilisi strateegiaid nagu varjamine, valetamine, salgamine jne. Aga need pole mingid moraali või eetika lagunemist tähistavad hoiakud, vaid ellujäämisstrateegia võtted. 

Kui välja arvata kaks „kohustuslikku“ mtv stiilis tehtud või muusikavideot imiteerivat episoodi ja kahtlaselt läägevõitu muinasjutu metafoori rõhutav lõpp, siis on tegemist täiesti vaatamist väärt filmiga.