Märkmed, mis ilmusid möödunud nädala "Sirbis" postkultuuri tutvustavas sarjas:
August Gailiti romaani „Purpurne
surm“(1924) tegevuskohaks on “poolkuu sarnane saar” Varria, mille valitsejaks
ja omanikuks minajutustaja isa Toomas Moor. Lääne mõtteloost tuttav tugeva
tähendusväljaga nimekujund viitab ühiskondlikule ja sotsiaalsele utoopiale,
ideaalmaailmale. Kuid “õhtumaa
allakäigu” tuules hakkab seegi maailm tasapisi mõranema: peagi sillutab
tänavaid asfalt, mereõhk seguneb automüra ja vabrikute suitsuga. Spenglerliku
pessimismi täideviivaks metafooriks saab riigipiire ületav globaalne taud, mis
surmab enneolematu tõhususega enamuse meessoost. “Telegrammid kirjeldasid
suurlinnu, mis olla kui suured hauad, õhtu tulles pimedad, tühjad ning õudsed.”[1]
Utoopia on pöördumas düstoopiaks.
Düstoopia esindab üht negatiivse tegelikkuse kujutamise vormi, mida
nii tava- kui žanrikirjanduses ja kinos on püütud juhuslikumalt või
intensiivsemalt väljendada kogu 20. sajandi jooksul. Ulmekirjanduse ühe alažanrina
on düstoopia läbinud mitmeid arengufaase, kuid erinevate ajastute
kujutamislaade ühendavad jooned on üldises plaanis siiski võimalik esile tuua.
Miinusmärgilise maailma kujutamise kaanonisse kuuluvad nt Jevgeni Zamjatini
totalitarismikirjeldus “Meie” (1924), Fritz Langi ekspressionistlik kinošedööver
“Metropolis” (1927), Aldous Huxley kunstlikust inimesearetusest kõnelev “Hea uus ilm” (1932), Ray Bradbury
lugu maailmast, kus raamatud on keelatud (“Fahrenheit 451”) ja Philip K. Dick’i
küberpunki ennetavad sünged visioonid. Düstoopiale iseloomulikke jooni võib
leida veel Margaret Atwoodi, Anthony Burgessi ja J. G. Ballardi teostest,
kusjuures viimase inspiratsiooniallikaks sai tänapäeva argielu – lääne
kesklassi äärelinnaeksistents. Neile lisandub suur hulk düstoopiateemalisi
filme, millest tuntumad on nt “Soylent Green” (1973), “Logani jooks” (1976), “Blade Runner” (1982), “Surrogaadid”
(2009), “Näljamängud” (2012) jt. Märkimisväärse panuse uue laine
düstoopianarratiivi on andnud küberpunk. Düstoopia ideed on jätnud oma jälje ka
rockmuusika ajalukku. Kõige tuntum näide on vahest Pink Floydi album “The
Wall”(1979), kuid see teema on 1980. aastatest alates köitnud ka metalbände,
industrialiga katsetajaid ja uueaja elektroonikuid. Kuid selle žanri
emblemaatilisemaks teoseks peetakse kahtlemata George Orwelli romaani “1984”,
kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma
olemus.
Tuumarünnaku, üleujutuse või intensiivse tehnilise progressi järgne
“uus maailm” elatub kunagise normaalse maailma mälestustest, nostalgiast
põhiväärtuste järele, rahulolematusest hetke poliitilise korraga.
Psühholoogilises või hingeelulises mõttes kasvab see välja võõrandumistundest,
inimese ja looduse lahutatuse tajust, avaliku ja privaatse ruumi erisuse
kadumisest jne. Nende kategooriate kaudu esildub düstoopianarratiivi moraalne
ja humanistlik põhiidee. Et kunagine positiivne ja õiglane maailm futuristlikes
visioonides kaotsi ei läheks, paigutatakse
teoste aeg-ruum üldjuhul lähitulevikku. Tuhandete aastate kaugusele viidud
tulevik üksnes ähmastaks düstoopia põhiideed, mille kohaselt vales suunas
kujunenud ühiskonna tekkelugu ja hädade põhjused on meie tänases probleemides
ja poliitilistes arengutes. Üksikisiku üleelamiste kõrval visandatakse
düstoopia abil niimoodi ka üldist ühiskonnakriitikat või poliitilist
allegooriat.
Kuigi düstoopias pööratakse palju tähelepanu “tumeda” miljöö
loomisele, siis narratiivi teljeelemendiks on ikka üksikindiviidist kangelane.
Ühiskond ootab parandamist ja selle nimel peategelane üldjuhul ka tegutseda
püüab. Tõsisemates lugudes lõpeb see siiski tihti ebaõnnestumisega (“1984”)
või väikese võiduga (“Fahrenheit 451”), kusjuures rõhk on pigem sisemistel
kaalutlustel ja mõttemaailmal. Meelelahutuslikumas esteetikas eelistatakse enam
põnevuselementi ja actionit, mis viib tihti suurema triumfini – kas “tõe”
väljatoomiseni, revolutsioonini vms. Kuigi nt küberpungis muutub see
selgepiiriline kõrge ja madala esteetika järjest ähmasemaks. Huvitava võimaluse
pakub välja inglise autor Moira Young, kelle arvates võlgneb düstoopiakirjutus
enam muinasjuttudele ja müütidele, kui klassiklisele ulmele. Läbi pimeduse ja
ohtude viival teekonnal kohtab kangelane liitlasi, võitleb vaenlastega ja viib
oma muinasjutu alguses selgunud saatuse kõikide heaoluks lõplikult täide.[2]
Tema kirjeldus lähtub küll spetsiifilisest noorsoole orienteeritud
düstoopiabrändist, mille kõige tuntumaks näiteks on Suzanne Collinsi
“Näljamängude” triloogia.
"Tumeda” värvingu annab düstoopiale eriline ähvarduse motiiv. Hirmuga
täidetud atmosfääri sümboliks saab suurlinn, millest lähiperspektiivis on
saanud üliratsionaalseks eksistentsiks loodud masinavärk või ohtlik
industriaalne jäätmaa (nt prügi metafoor või Marsi allegooria). Tavainimene on
selles maailmas parteilist või korporatiivset tarbimisidentiteeti järgiv
mittekeegi; katastroofijärgses maailmas organiseerutakse tihti ka suguharusid
meenutavateks vägivaldseteks subkultuurseteks gruppideks. Tihti kasutatakse ka
vangla või põgenemise kujundit. Kuid kõige jõulisemalt väljendub see ähvarduse
motiiv nn panoptikumi printsiibis – jälgimissüsteemis ja
kontrollimehhanismides. Kõike jälgiva ja suunava “Suure Venna” tahet esindavad
ekraanid ja mikrofonid on nii kontrolli
kui kontrolli varjava naudingu allikateks. Meedia suunab uusi alles loodavaid
diskursiivseid praktikaid või arusaamu traditsioonilistest kategooriatest nagu
keha, loodus, kultuur jne. (Vale)informatsioon, meelelahutus ja psühhotroopsed
ained on paljudes düstoopiates hirmuühiskonna valitsemise põhihoovad. Kuid
düstoopilised maailmad on ka tehnofiiliast läbikasvandud keskkonnad. Nt Philip
K. Dicki romaanides kordub inimese ja masina lõimumise idee, mis suubub lõpuks
ikka humanistlike põhimõtete täielikku lagunemisse, paranoiasse. Milline on elu
kõnelevate rösterite ajastul?
Kogu negatiivse lähituleviku spekulatiivne kirjeldamine on lähtunud
tihtipeale lihtsakoelisest binaarsuse põhimõttest s.t düstoopia saab oma
tähenduse klassikalisest utoopiakujutlusest.
Siin vastandatakse ju põhilised lääne kultuuri printsiibid nagu hea ja kuri, looduslähedus ja
tehnoloogia, kultuur ja barbaarsus, üksikisik ja korporatsioon. Seda vastandust
on tänapäeval siiski püütud tasapisi ületada. Ameerika kultuurikriitik Edward
Rothstein näiteks väidab, et utoopia projektis eneses peituvad düstoopilised
või lagundavad alged. Kui utoopiaid ei käsitletaks tekstuaalse ja müütilise
paigana, vaid siia praegu ületoodud
kohana, siis oleksid need põhimõtteliselt just düstoopialaadsed ühiskonnad.
Huxley ja Orwelli teostes tegutsevate valitsejate eesmärgiks oli nendest
keskvõimule orienteeritud ühiskondadest kujundada just utoopiaid, mitte
düstoopiaid. Mida teeksid inimesed, kelle kõik ihad ja soovid on rahuldatud,
nendes utoopiates? – küsib Rothstein. Kas utoopiate tehnoloogiline arengutase
ja üliratsionaalne elukorraldus ei ole
teatud mõttes sarnased düstoopiat iseloomustavate tunnustega ja kas utoopiate stabiilsus ja staatilisus võib
samuti ühel momendil murduda rahulolematuseks või viia revolutsioonini jne.
Nõnda et analüütilisemal vaatlusel võivad need utoopia projektis sisalduvad
humanistliku progressi ideaalid üsna vastuolulisteks osutuda.[3]
Kahe mõiste vahelist suhet on teoreetiliselt püütud lepitada ka Michel
Foucault’ loodud keeruka “heterotoopia” termini abil.[4] Düstoopia ei pruugi seega olla utoopia
vastand, vaid – ütleme – kuri teisik.
Alguses osutatud August Gailiti romaani võib pidada üsna erandlikuks
ja ilmselt mitte kõige stiilipuhtamaks düstoopia näiteks. Eesti kirjanduses, sh
ulmes ongi düstoopia olnud üsna harv külaline (ehk nt Henn-Kaarel Hellati
“Naiste maailm”), samas just viimastel aegadel on märgata düstoopia
teemade-motiivide sagenemist. Headeks näideteks võiksid siinkohal olla Meelis
Friedenthali “dotsentide” valitsetavast süngest maailmast kõnelev romaan “Kuldne aeg”(2005) või Mari Järve
postapokalüptiline “Esimene aasta” (2011). Kuid kõige äärmuslikuma ja
kummalisel kombel kõige gailitlikuma
düstoopilise visiooni võib leida Sven
Vabari kunagi “Vihikus” ilmunud jutust “Inimkonna tulevik”.[5]
[1] August Gailit. Purpurne surm. Tänapäev 2001, lk 99
[2]Moira Young. Why is dystopia so appealing
to young adults? -http://www.guardian.co.uk/books/2011/oct/23/dystopian-fiction
[3] vt Edward Rothstein, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. Visions of
Utopia – Oxford University Press, 2003, lk 1-28
[4] vt Pia Maria Ahlbäck. Energy, Heterotopia, Dystopia: George Orwell,
Michel Foucault and Twentieth Century Environmental Imagination. – Abo Akademi
University Press, 2001
[5] Uue pealkirjaga “Jääkarud” –
http://svenvabar.blogspot.fi/search/label/fiktsioon
No comments:
Post a Comment