Kuulustelu (2009)

Kuulustelu - Jörn Donner (2009)

Helsingi raamatupoodides on juba mitmendat nädalat kõige nähtavamale kohale asetatud punasekaaneline ligi 1000 leheküljeline tellis "Mammutti" (2013). Paralleelselt soome ja rootsi keeles ilmunud mälestusteraamatutega tähistab Soome vastuoluline kultuuritegelane ja poliitik Jörn Donner oma 80. sünnipäeva.

 

 "Ülekuulamine" on Donneri seni viimane film, mille aineseks soomlastelegi üsna tundmatu ja obskuurne Kerttu Nuorteva isik. Kui otsida sarnaseid isikuid eesti ajaloost, siis võiks vahest kõne alla tulla Leen Kullmani nõukaajal müütiliseks muudetud persoon. Aga Donneri dokumentaalse põhjaga linalugu keskendub Ameerikas sündinud, Venemaal vanglas istunud ja siis nõukogude spioonina 1942. aastal Helsingisse tulnud ja salapolitseile vahele jäänud Nuorteva kommunistlikest veendumustest loobumise anatoomiale. Pärast arreteerimist algavad ülekuulamised. Alguses eitab naine kindlameelselt kõiki süüdistusi, ega lase ennast mõjutada ka asjaolul, et ta lubatakse saata ülemere Tallinna gestaaposse, kus lõpuks "kõik laulma hakkavad". Selline on siis filmi eesti-seos - igaljuhul huvitav detail kuulsa "eesti-soome silla" ehitamise ajaloost. Kuid ideeline kindlameelsus hakkab murenema kriminaalpolitseis töötava humanistist advokaadiga peetavate pikkade jutuajamiste käigus, mille sisuks näiteks soome kirjandus ja euroopa filosoofia. Saades teada nõukogude julgeoleku vangistatud ja mõrvatud sugulaste ja tuttavate saatusest, otsustab ta lõplikult kõik üles tunnistada. Kõik muu - nagu öeldakse - on juba ajalugu.

 

Minna Haapkylä

Filmi esteetika pärineb tõepoolest "mammutite ajastust". Muide - Donner ise nimetas seda ka "bergmanlikuks" teoseks. Kogu materjal (v.a lõpukaadrid) on üles võetud siseruumides, kogu filmi atmosfäär on äärmiselt kammerlik, staatiline ja suuretele plaanidele üles ehitatud. Selle tulemusel koondub kogu dünaamika eelkõige näitlejatesse ja dialoogidesse, mis teeb "Ülekuulamisest"  üliklassikalise nn meetodi-näitlemisel baseeruva filmi.  Minna Haapkylä kehastatud peategelane on väga hea töö, eriti kui arvestada nö lähteülesande keerukust - Kerttu Nuorteva elulugu tuleb ju lahti mängida üksnes vestlustes, ilmetes, hääles jne. Popkultuuri esteetikaga üleujutatud ajaloofilmide hulgas (nt kasvõi "Puhastus") mõjub see vanaaegne lähenemine peaaegu et avangardselt. 

 

Juubilar ajakirja kaanepoisina