 |
| Kelsey Grammer |
Tänapäeva poliitika telgitagustest jutustava seriaali loojaks ja produtsendiks on Farhad Safinia (nt "Apocalypto"), üheks kaasprodutsendiks teiste hulgas Gus Van Sant. Nende tegijate puhul ei saagi eeldada mingit melodramaatilist või poliitiliselt korrektset uinamuinat. Lugu räägib võimust. Kuid selle teema esitamise nõks seisneb jõhkras tõsiasjas, et Chicago linnapeal diagnoositakse progresseeruva loomuga närvisüsteemi haigus, midagi Alzheimeri ja Parkinsoni tõve laadset. Kuid võimust loobumine ei tule valikuna põhimõtteliselt arvesse. S. t et linna arengut ja kodanike tulevikku peaksid hakkama kujundama dementsuse piiril kõikuvad otsused - kas annab esitada veel kriitilisemat metafoori poliitika ja poliitikute aadressil? Kuid see põhiidee mängitakse tõelise eepika vaimus väga mitmetasandiliselt lahti. Alguses pannakse vaataja peategelasele kaasa tundma, kuid tegevuse edenedes hakkab kaastunne järk-järgult ambivalentsemaks muutuma. Linnapea tegutsemise motiivid ja võtted muutuvad järjest küsitavamateks ning peagi jõuab kohale arusaam, et - haige või mitte - aga reaalpoliitikat selliste kahtlaste ja kuritegelike vahenditega ju ellu viiaksegi. Kogu see lugu oma ambivalentse peategelase, PR-nõunikest õukonna, keeruliste peresuhete, vandenõu, erinevalt motiveeritud reetmiste, abielurikkumiste, mõrvade ja valedega mõjub nagu nüüdisaegse versioon mõnest Shakespeare'i (ajalooaineliset) tragöödiast. Võibolla peaks "Richard III" siia kõrvale läbi lugema? Visuaalne stiil küünib samuti tavalisest klassikalisest teleesteetikast kõrgemale. Kaamerakäsitlus on huvitavam ja mitmekülgsem, silma jäi mingi peegeldamise poeetika, aeglustused, mõned sümbolitaotlusega võttepaigad jne. Tegelase või hetke tähendust süvendab soundtrack, üldjuhul drone'i vaimus pikk mõjuv elektrooniline heli. Vormi seisukohalt on näha ambitsioon teha kunstilisemat tükki. Kannatab teistkordset vaatamist küll, aga enne veel 2. hooaeg.
Tänud soovituse eest! Just eile mõtlesin, et kas tasub vaatama asuda või mitte.
ReplyDelete