Caligula and Messalina (1981)

 

Caligula et Messaline - Antonio Passalia, 1981

Kui kunagised Hollywoodi kuldaja  Rooma-ainelised  suured eepilised teosed rõhutavad ideesid, eetikat või moraalseid dilemmasid, siis b-filmi paraleeluniversumis toimib madaldamise esteetika ja instinktide tulva käsikirjadeks kokkumängimine. „Caligula ja Messalina“ eelistabki näidata ajaloo kulgu muutvate foorumivaidluste asemel hoopis orgiaid. Esimese kolmveerandtunni sümboolne kese ongi Caligula voodi, mis on tõeline camp-objekt - selle madratsilaadse magamisaseme peatsis troonivad kolm massiivset hobuseskulptuuri. Pealkiri on mõnevõrra ekslik, sest Caligula tapetakse juba poole filmi peal ja edaspidi on see rohkem võimust sõltuvusse sattunud naiste show. Põhiliselt on tegemist küll stuudios üles võetud materjaliga, kuid - nii teavad rääkida spetsialistid - paar suuremat nt sõdurikolonne ja rahvahulkasid näitavat massistseeni lõigati juurde mingitest teistest filmidest. Selge - kui juba kunagi sellised väljaminekud on tehtud, siis milleks enam kulutada. Saab energia ja tähelepanu suunata massiseksi stseenide organiseerimisele, piinamisepisoodide efektsemale disainile, gladiaatorite koreograafiale jt  nö põhiasjadele. 

Itaallaste ja prantslaste ühistööna valminud seksplotatsiooni sisuks on muidugi Caligula palee intriigid, kuid see kõik on ikka pigem foon ohtralt voolavale verele ja veinile. Caligula valitsusaja kuvandiga kaasaskäivate seksi, alasti kehade ja vägivallaga ei koonerdata selleski versioonis. Kohmakalt üritatakse seksi ümber konverteerida ka kujunditesse: mitmete kaadrite taustaks on muidugi purskkaevud, siseruumide miljöö loomisel kasutatakse ka ohtralt alasti inimkeha kujutavaid antiikskulptuure, mis üllatuslikult hakkavadki mõjuma reaalsete kehade  peegeldustena.

Klassikalise erootika idee on varjamine, kuid kitsamas ja filmispetsiifilises tähenduses on tegemist ikka simulatsiooniga. Oleneb siis näitlejatest, lavastajast ja operaatorist kui proffessionaalselt selle simulatsiooni lihvimisega viitsitakse tegeleda. Selles filmis eriti ei viitsitud. Samas on kõik see mõistetav - b-esteetika töötabki üldiselt kui lihtsate lahenduste (nt stseenide ülesehitus) ja nõrga imitatsiooni ( nt tagasihoidlik näitlejatase) kunst. Nõnda tulebki seda võtta.