Hitler. A Career (1977)

Hitler. Eine Karriere - Joachim Fest, Christian Herrendoerfer , 1977

Ma ei ole kunagi olnud eriline Hitleri huviline. Seepärast ei keskendugi järgnev jutt Hitleri poliitikat või üldisemalt  ajalugu puudutavatele küsimustele, pigem mingitele kõrvalistele märkustele. Filmi vaadates meenus mulle kõigepealt üks lõik täiesti teisest loost. Michael Carsoni gay-klassikasse kuuluvas romaanis "Sucking Sherbet Lemons" (1988) kirjeldatakse karmis katoliku misjonikoolis käiva poisi religisoosse sisuga unenägu. Sellesse kuulub ka põrguskäik, kus kohtutakse erinevate patustajatega, sõprade ja kuulsustega. Muuhulgas möödutakse Hitlerist, kes oli tükkideks raiutud, siis uuesti kokku pandud ja seejärel veelkord tükeldatud. Nii pidi see jätkuma ilmselt igaviku lõpuni. Eks selliseid lugusid kohtab ka mujal ja sageli, sest need esindavad vist teatavat Hitlerist II maailmasõja järel konstrueeritud kuvandit. Selle kuvandi põhivõte oli Hitleri demoniseerimine. Ta on ülima mõeldava kurjuse kehastus, kuidagi eksikombel inimese kuju võtnud koletis või lihtsalt halastamatu massimõrvar. Ka mainitud 1960. aastate Inglismaal nähtud unenägu sünnib sarnasest kuvandist.

Räägin seda sellepärast, et sakslaste tehtud elulooline dokk neid metafoore ja emotsioone ei kasuta. Muidugi kõneldakse teinekord kurjusest jms, aga mingeid retoorilisi hüüatusi ja jumala poole pöördumisi selles ei esine ja siin peitub filmi õnnestumise alus. Kahe ja poole tunnine narratiiv on puhtalt arhiivikaadrite monteerimise tulemus, mida kommenteerib rahulikult, aga mõjuvalt kaadritagune jutustaja. Seega - ei mingeid History Channeli laadis vahelepõimitud kommentaare või rõhutatult raamaturiiulite taustal esitatavat tõde. See ei ole eluloofilm klassikalises tähenduses, st ei kõnelda eriti Hitleri perekonnast, lapsepõlvest, noorukiaastatest ega ka tegelikult II maailmasõja käiku määranud füürerist. Praegu ei meenu ühtegi näidet, aga kuidagi intuitiivselt ma väidan, et veel mõned ajad tagasi oli kurjategijate või halbade inimeste  kujutamine ilma lapsepõlveta üsna levinud. Kurjusel ei ole lapsepõlve, ta on juba sündides täiskasvanu vms. 
 

Film keskendub Hitleri karjäärile - enam tähelepanu pööratud aastatele 1927-1939 -  sellele, kuidas ta võimule jõudis, milliste isikuomadustega ja milliseid vahendeid kasutades võimul püsimine teoks sai. Kuidas ühele inimesele järgnesid miljonid ja sedasama isikut kartsid miljonid? Hitleri puhul on möödapääsmatu teema tema kõned. Nooruses teinekord kümme kõnet päevas pidanud natsiliider on paljudele just kurja ja karjuva kõnelejana mingitest dokkaadritest või piltidelt meelde jäänud. Filmis on katkendeid paljudest esinemistest, kuid pikemalt peatutakse kantsleriks saamise kõnel: kõigepealt närviline ja ebakindelgi, kuid kõnepulti astudes juba auditooriumist teadlik ja võimukas; esmalt pikk paus, tõesti pikk paus, ootuste üleskruvimine, siis vaikse häälega öeldud esimesed sõnad ja mõned neutraalsed sissejuhatavad laused, mille lõpetab juba lihtne ja programmiline loosung, mis pälvib kiiduavaldused ja aplausi. Kõne kestab ja kestab ja kestab, hääl kõigub erinevate registrite vahel, sellele lisandub agressiivne kehakeel.

Arhiivikaadritel on jäädvustatud ka publik, rahvas - see on paber kuhu Hitler "maalib". Ka Leni Riefenstahli filmidest meelde jäänud horisontaalselt ja sümmeetriliselt maastikule paigutatud massid parteikongressidel on resultaat, mille Hitler otsesemalt või kaudsemalt "saavutas". Kuid tasub vaadata ka füürerit ümbritsevaid natsipartei kõrgemaid ohvitsere (Goebbels, Himmler jt) - nende nägudelt ei peegeldu kõnede ajal mingisugust emotsiooni, pigem tõrjuvust ja jahedust. Hitleri kohta kasutati religioosest diskursist pärinevat "kõikjalolemise" metafoori. Sedagi analüüsitakse ja illustreeritakse filmis: lennuki ja autoga ühest kohast teise liikumine, pidev erinevate linnade või paikade külastamine ja igale poole jõudmine oli teadlikult "kõrgema olevuse" imago ülesehitamiseks vajalikud tegevused.

Filmi üks magistraalteemasid käsitleb niisiis erinevaid mainekujundamise võtteid, manipulatsiooni mehhanisme ja parteililise distsipliini täiuslikku toimimist.