Surf Nazis Must Die (1987)

Surf Nazis Must Die - Peter George,  1987

„Kes valitseb randasid?“

„Surfarid!!“

„Kes valitseb surfareid?“

„Natsisurfarid!!!“

Nii lõpeb kihutuskõne, mis juhatab sisse ilmselt ühe veidrama pealkirjaga filmi, mis eales tehtud. Katastroofi üleelanud Californias valitsevad gängid, kes jagelevad mitte linnaruumi, vaid randade kontrolli pärast. Kaheksakümnendate lõpul ilmusid rannajoonele kesklassi väärtusi ja elusid päästma mäletatavasti ameerika kangelasvetelpäästjad  David Hasselhoffi juhtimisel.  Aga need ilusad ajad olid alles ees. Selles filmis haaravad samuraisurfarite, ilueedide jt kõrval võimu uusnatsid. Nende hävitajaks saab vanadekodus elav must mamma, kelle poja haakristi ja hai sümboliga tüübid teise ilma saatsid.

Troma stuudio toodanguna valminud filmis näeme väga halba näitlemist, väga lihtsalt ülesehitatud lugu ja kuuleme üldse mitte kehva muusikat (punki, industriali, sündidiskot)  taustaks. Kuid campi huumorit on siin muidugi kuhjaga. Alates kostüümidest ja soengutest, millele aeg veel ühe vindi on peale keeranud, ja lõpetades tegelastele antud häbitult pretentsioonikate nimedega – jah, need on Adolf, Eva, Mengele, Konkskäsi jt. Lõputult imelikke detaile on lademetes igas episoodis. Märgihuvilistele pakub kindlasti pinget ideoloogiliste ja subkultuursete sümbolite segapuder, sest anahilises hulluses satuvad samale joonele havaimuster, hailõuad, svastika, rist jne. Kuid campi ei saa kirjeldada, seda tuleb kogeda.

Konkskäsi ja Adolf

Surfinatsijuugend

Veel üks tähelepanek stiilist. „Sufinatsid“ esindavad juba päris puhtalt „bizarro“ esteetikat, mis leiab oma vormi nullindate samanimelises kirjandussuunas. Veidrust esteetilise põhimõistena ekspluateeriva kirjandussuuna eeskujuna ongi mainitud kõige muu hulgas ka Troma madalaeelarvelist „imekino“.