Stalini lehmad (2003, e. k 2004)

 

Stalini lehmad - Sofi Oksanen, 2003


Kirjaniku debüütromaan, mis jääb ilmselt edaspidi "Puhastuse" varju. Raamat räägib kriitiliselt Nõukogude Eesti ja Soome suhtest ideoloogilises, psühholoogilises, rahvuslikus, poliitilises, tarbijalikus ja lõpuks meditsiinilises plaanis. Kõik need tasandid kattuvad ja haakuvad üksteisega. Ema ja tütre loo jutustamise vahel harutatakse aeglaselt lahti ka vanavanemate saatus ja 1940. aastete eesti külas toimunu. Keerulistes oludes pinnale lahvatanud arvete klaarimine, reetmine, vimm ja viha saavadki hiljem "Puhastuse" looks, kus keskendustakse just toona saadud traumade melodramaatilisele analüüsile.

Kuid "Stalini lehmade" teine põhiliin on eesti päritolu soome tüdruku söömishäired. Muidugi toetavad need romaani struktuuris peategelaste traumaatilist oma-võõra taju. Ideoloogiline vimm ning keha ja organismi hävitav buliimia on erinevate põlvkondade reaktsioon Eestiga kaasasaadud asjadele. Stalini ajal kõhnaks jäänud lehmad - nagu kitsed. Ka nõukogude külma sõja aegne naise keha vormimine fotodel ja tegelikkuses on romaanis väga huvitav alateema. Kuid mitte ainult. Söömishäirete story võib romaanist ka eraldada ning iseseisva teemana kuulub see viimase paarikümne aasta popkultuuri ja tarbimismaailma. Buliimia on kindlat iluduskuninganna "looki" tootva ja seksuaalsuse ümber keerleva (meedia)maailma traumakogemus, millest võib kõnelda ka rahvuslik-ajaloolise kontekstita. See on postkapitalistlikus argipäevas eksisteeriv nähtamatu võim meie kehade üle, glamuurne "kehaline kasvatus". Oksanen kirjeldab feministliku proosa detailse poeetika kaudu anorektilis-buliimilise keha toimimise loogikat toidupoes ringi tuurimisest kuni sellesama toidu väljaoksendamise ning "jääknähtude" likvideerimiseni. Kõik erinevad toidud on rühmitatud sööstutoitudeks või turvatoitudeks jms, mida toetavad alkohol, suitsetamine, tabletid ja treening. Söömishäired on peategelase "dark passenger", omaksvõtmata häbi, mis "libises käest, sest seda polnud olemas" - tänase noortekultuuri piinlik peatükk.

"Läksin külla lähedal elavale sõbrale, kes ei suutnud süüa muud kui jogurtit ja jäätist või imeda pulgakomme, nagu kõik teisedki korralikud spiidipead. Tõsi, minul omakorda polnud ka jäätise juba ammu kuulunud turvatoidu nimekirja. Tahtsin siiski temaga rääkida jäätisesortidest. Igasugu jogurtitest. Mida muud saaks pärast sellist vestlust teha kui minna poodi sisseoste tegema, ning kui raha ei ole, tuleks varastada, ja seejärel minna koju ja kõik ära süüa ja oksendada külma ja mahedat okset, mis ei tundu ebameeldiv ei kurgus ega ninas.

Loomulikult pidanuks pamid mõjuma sedavõrd pärssivalt, et mul poleks enam seda tuju tulnud. Aga teisest küljest tuli uue pamiretsepti saamist kuidagi tähistada ja mina oskasin pidutseda ainult toiduga. Mõned vajavad peol viina või nende arust pole viinata pidu, teistele piisab sellest, et nad panevad selga oma parimad riided. Mõnedele on kirik pidupäev. Minu ainus kirik on toit." (lk 105)

Lõigu lõpus mainitud kirik on efektne võrdlus, aga tegelikult hargneb siit veel üks rada nüüdiskultuuri. Peategelane Anna pöördub oma sööstude jooksul aegajalt ka Issanda poole. Kuid see pole kristlik hääduse jumal, vaid ihasid valitsev master - saatan.

"Mul polnud hinge. Mul on toit.

Mul polnud keha.

See keha oli mu Issanda kodu. Minu keha ei saanud olla mu enda kodu, sest mul polnud hinge, mis oleks vajanud lihast kodu. Minu kehas elas keegi teine, selle kraamimise ja väljanägemise üle otsustas mu Isssand, kes oli andnud sellele kehale täiusliku väljanägemise. Ise poleks ma sellega hakkama saanud." (lk 192-193)

Moodsa gootika ja ehk isegi natuke satanismiga flirtiv element on ka üldiselt rahvustemaatiliste osutuste laviinis üldjuhul märkamatuks jäänud. Kuid need arutlused muidugi  rikuksid Oksaneni renomeed Eesti ajaloost kirjutava eepikuna jne. Sel põhjusel on tahaplaanile jäänud ka gay-suhet kirjeldav "Baby Jane".