The Narcotic Story (1958)

                                                             

The Narcotic Story - Robert W. Larson (1958)

Tore camptunne tabab vaatajat kohe alguses - filmi tootjakompaniiks on märgitud "Police Science Production". Tegu on Ameerikas toona ja hiljemgi üsna levinud haridusteemalise kinematograafiaga või konkreetse juhtumi puhul - koolitusfilmiga. See oli eelkõige mõeldud õppematerjaliks politseinikele, kes töökohustuse täitmisel puutusid järjest enam kokku narkokuritegevusega. Ja kuuekümnendad polnud veel kätte jõudnudki...

Narkoteema käsitlemise laial skaalal esindab see fiktsiooni ja telekooli piire hägustav film ametlikku hoiakut noorsookuritegevuse ühe valdkonna suhtes. Moralistlik hoiak on ähvardav, hirmutav, kurjustav ja alati selliste filmide puhul ka mõneti apokalüptiline (fraasid nagu: enesehävitamisele pühendatud teekond, vältimatu lõpp, elav surm, lõpu algus, saatan jne). Sedalaadi retoorika saab innustust muidugi piiblist, kust pärineb muide ka filmi moto. See on ka põhjus, miks kõige meeldejäävamaks tegelaseks on Hääl - jutustaja, kes seda kavalat diskurssi keerutab, võtab aga endale mitmeid erinevaid nö kujusid. Tema rollide hulgast eristuvad selgemalt nt apteeker, sotsiaaltöötaja, arst ja teadlane, überkorralik pereema ja muidugi politseinik. Kõiki neid positsioone esindab selleski filmis ameerika ilmselt kuulsaim "häälnäitleja" Art Gilmore (1912-2010).

Teksti taustal ja sees jooksev lugu on 1950.-60. aastate ametlikule teemakäsitlusele tunnuslik selles mõttes, et narkomaaniast ei räägita mitte mingeid heidikuid ja paadialuseid, musti või muid ullikesi näiteks tuues. Vastupidi - kavala katku eest ei pääse ka äärelinnas autode, laste ja koertega kesklassi valged inimesed. Kõik saab alguse vanematest, kellel ei ole laste jaoks aega ning need hakkavad omal käel koolistressi ja muid pingeid maandama. Tähtis stressi tekkimise allikas on ka täiskasvanu maailma sisenemise probleem ja ebakindluse tekkimise teema, millest saabki kogu noortekultuuri kujutamise üks põhimotiivie. Lugu on tänapäeval tuntud ja lihtne nagu laul: kõigepealt väikene suits, siis poisiga natuke viskit, seejärel tabletid ning marihuaana ja lõpuks jõutaksegi naudingute kuningriigi sünge valitseja - heroiini manu. Enamus nendest elementidest on saanud /jäänud tänapäeva samateemaliste võimu poolt räägitavate lugude aluseks. Tähelepanuta ei jää ka kurje tegelasi esindavate vahendajate hierarhia, kes filmis on saanud visuaalselt üsna eemaletõukava välimuse.

Kogu film on üles ehitatud põnevusloole, mis on äärmiselt kangutatud selles mõttes, et politsei teab, kahtlustab ja hoiab narkohuvilistel silma peal juba enne kuriteo sooritamist. Loogiline võimule iseloomulik suure venna vaatepunkt: te võite küll pruukida, aga me teame ja oleme teil kannul. "Telekooli" poole pealt on huvitavad väga detailsed politsei protsetuuride kirjeldused nii tarvitajate kinnivõtmise kui narkuurka läbiotsimise puhul. Kuigi teema on ju tõsine, siis ometi mõjus koomiliselt õpetus, mis puudutas autost välja tiritavat noorkurjategijat. Kui käed on kontrollitud ja raudu pandud, siis paigutati isik avatud autoukse allakeeratud aknast ülakehaga nö läbi, et too ei saaks minema joosta või politseiniku rünnata. Meenub, et umbes sellise kujutluspildiga - aknaklaasiga poolekslõigatud mees - seostas A. Breton kunagi sürrealismi esimesed impulsid.

Ei mingit melodraamat, hirmutav realism 1950. aastate fooni arvestades. Seepärast ka ikka koomiline. Üks ameerika blogija lõpetab oma ülevaate filmist tõdemusega, et film on relikt vanadest headest aegadest, kui valitsus veel vähemalt rääkis inimeste heaolu eest hoolitsemisest....